Autor: Kadi Heinsalu • 11. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Arvestades ravimiarendusega seotud investeeringuid ja sellega seotud töökohtade olulisust Eesti tervishoiusüsteemi ja üldise majanduse seisukohalt, kasu konkreetse(te)le uuringupatsientidele ja võimalikku mõju Haigekassa kulude vähendamisele, tuleb küsida: on see vähenemine globaalsete suundumuste ( uuringute mahtude regionaalne ümberpaigutumine) paratamatu mõju või on küsimus Eesti enda uuringukeskkonnas –tegijates?

Viimasel ajal on hakatud enam rääkima tervishoiuteenuse ekspordi vajalikkusest. Uuringuid võib pidada selle üheks osaks: kaasatud on tervishoiutöötajad- asutused ja patsiendid, kogutud andmed müüakse välja ning selle tegevuse käigus teenitu liigub omakorda Eestisse. Ja mis kõige olulisem – jääb siia, sealjuures enamuses otseselt tervishoiuasutuste – arstide käsutusse.On spekuleeritud, et uuringutega seotud investeeringud Eestisse on 200 – 300 miljoni krooni ümber aastas. Kui võtta aluseks GSK osakaal selles (keskmiselt 20 aktiivset uuringut ja 50 – 60 miljonit krooni viimastel aastatel) tundub, et 300 ja enam miljonit krooni pole ülehinnatud.Uuringud puudutavad Eestis ca 5000 patsienti aastas, tuhatkonda tervishoiutöötajat ( ca 20% kogu arstkonnast) ja kindlasti pealt saja ravimifirmade ja uuringufirmade töötajana tegutsevat uuringute läbiviijat-koordinaatorit. Lisaks muidugi tervishoiuasutusi, kus uuringuid defineeritakse olulise tegevusalana. Uuringute vähenemine puudutab küll kaudselt, kuid siiski arvestataval määral ka Haigekassat: uuringu ajal regulaarsetel uuringuvisiitidel käivad patsiendid saavad suuresti jälgitud ja ravitud ilma Haigekassa eelarvele koormust põhjustamata. Näiteks : mõni aeg tagasi toimunud pikaajalisse KOK uuringusse oli Eestist kaasatud üle 150 patsiendi, kes said sõltumata uuringugrupist aktiivset ja kehtivate ravijuhiste järgset kaasaegset ravi. Haigekassale nende patsientide põhihaiguse ravi kulutusi kaasa ei toonud – nelja aasta jooksul tähendas see säästu ligi 4 miljonit krooni. Selliseid näiteid võib tuua veel.Sestap julgen ärgitada arutelu Eesti konkurentsivõimest uuringute ’’turul’’, et tagada kriitilise massi uuringute regulaarset toimumist. Farmaatsiatööstuse teadusmahuka tootearenduse investeeringutele toimib reaalne ja järjest tugevnev rahvusvaheline konkurents. Oleks lühinägelik arvata, et Eesti on selleks iseenesestmõistetavalt atraktiivne. Samas on mitmetel erialadel Eesti uurijad/ uuringukeskused ennast näidanud väga võimekatena ka globaalses plaanis ja edaspidi ilmselt kindlalt ’’kaardil’’- edu aluseks on hästi treenitud ja peamiselt uuringutele fokuseeritud töötajatega infrastruktuur. Oleks mõistlik kui nende edukaks osutunud tegevusmudelitest võetaks õppust .Vastasel korral võime silmitsi seista sarnase olukorraga nagu mõnel naabermaal. Mõni aeg tagasi toimunud teaduskonverentsil kirjeldas Helsinki Ülikooli Haigla Kopsukliiniku juhataja ja haigla teadusgrantide komitee tegevuse eest vastutav prof. Laitinen üpris nukras toonis, kuidas mitmed suurfirmad on seal uuringutegevuse sootuks lõpetanud ja vastava infrastruktuuri likvideerinud, mis annab mitmeplaanilise ja tuntava tagasilöögi paljudele osapooltele ja on ilmselt vägagi pikaajalise mõjuga.