Autor: Siret Trull • 17. märts 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lumelükkamise rõõmu tapsid arvukad teadjad - nii valvsad naabrid kui ka möödujad, kes teatasid, kuidas ja kuhu on lund parem ladustada: ühele ei kõlvanud, et kõnnitee on vaid poolenisti vaba, teisel polnud jälle autoteel sõiduks ruumi, kolmas arvas et lund ei tohi kuhja koguda, neljas soovitas, et selle peab laiali laotama, (et paremini sulaks), viies ähvardas koguni politsei kutsuda, sest lükkasin lume tema lumepaigutamise kohta. Omal moel õigus oli neist igaühel. Mõtlema panid mind hoopis selliste sekkumiste tagajärjed: kadusid tööisu ja teotahe, lumerõõmust rääkimata. Kui oleksin kohusetundliku kodanikuna kõigi nõuandjate sõnu kuulda võtnud, roogiksin lund tänaseni – 24 tundi järjest seda ühest hunnikust teise ja siis tagasi kühveldades.

Kogetu üldistamine viis mõtted kurbade järeldusteni: teadjate hulk, kes ütlevad, kuidas tohib ja ei tohi, mis on lubatud ja keelatud, on meie hulgas ja ka meis enestes ohtlikult kiiresti paljunema hakanud. Kas pole mitte vaimne vähkkasvaja juhendamiste, juhiste ja korralduste jagamise näol lihtsate toimingute teostamiseks ohtlikult levinud peaaegu igasse eluvaldkonda? Sellise pseudokorraldamise üheks liigiks on bürokraatia ohjeldamatu paljunemine. Selle asemel, et lasta teistel oma tööd teha ja tegemisi nautida, kipume ohtralt õpetusi jagama, nende hea tahte ja toimingute tulemuste märkamisest ja tunnustamisest rääkimata. Tapame tegemise rõõmu ja halvame teotahte, laskmata midagi ära teha. Jah, selle taga on teada tõde – me ei usalda. Ei ennast ega teisi. Tulemusteks on viha ja vastastikune kemplemine, mis hääbuvad jõuetuseks ja ükskõiksuseks.