Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Nii nad tapsidki töörõõmu
Talve alguses nautisin helveste langemist
ja ootasin võimalust lund rookida: kui mõnus on lume sees sumbata ja lumevalgust
endasse ahmida! Mida aeg edasi, seda enam hakkasin neid hetki kartma. Mitte
sellepärast, et lund sai palju, või et oleksin loobunud nautimast lihaste
surinat pärast tööd.
Lumelükkamise rõõmu tapsid arvukad teadjad - nii valvsad naabrid kui ka möödujad, kes teatasid, kuidas ja kuhu on lund parem ladustada: ühele ei kõlvanud, et kõnnitee on vaid poolenisti vaba, teisel polnud jälle autoteel sõiduks ruumi, kolmas arvas et lund ei tohi kuhja koguda, neljas soovitas, et selle peab laiali laotama, (et paremini sulaks), viies ähvardas koguni politsei kutsuda, sest lükkasin lume tema lumepaigutamise kohta. Omal moel õigus oli neist igaühel. Mõtlema panid mind hoopis selliste sekkumiste tagajärjed: kadusid tööisu ja teotahe, lumerõõmust rääkimata. Kui oleksin kohusetundliku kodanikuna kõigi nõuandjate sõnu kuulda võtnud, roogiksin lund tänaseni – 24 tundi järjest seda ühest hunnikust teise ja siis tagasi kühveldades.
Seotud lood
Kandideerimise tähtaeg: 12.05.2025
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele