Autor: Kärt Blumberg • 24. mai 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuidas patsiendi surmaga hakkama saada?
Olen umbes 15 aastat intensiivraviõena
töötanud. Meie haiged on äärmiselt raskes seisundis ja nende surm tuleb
ootamatult. Inimese surma on alati raske taluda. Oma töö juures pean aga
surmaga siiski arvestama.
Aastatega olen õppinud seda valu ja negatiivset emotsiooni, mida surm tekitab, endasse mitte võtma. Olen mõistnud, et ei tohi surra koos iga patsiendiga. Ometi on siiani kaks vanusegruppi inimesi, kelle surmaga on raske leppida. Need on lapsed/ noorukid ja enda vanemate vanused inimesed.
Mäletan juhtumit ajast, kui olin alles algaja õde. Meile toodi üks seitsmekuune laps, kes oli surnud vägivalla tagajärjel. Tegime kõik, et teda ellu tagasi tuua, kuid tulemusteta. Nutsin terve õhtu ja ka öise valve. Mind kummitas mõte, kas oleksime veel midagi teha saanud. See juhtum jättis mu hinge väga valusa jälje.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!