Autor: Triin Tabur • 24. detsember 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Elundidoonorluses hulk lahendamata küsimusi
Organi siirdamine on mõne haiguse puhul
ainuke elu päästev ravimeetod. Kahjuks tingib Eesti väiksus olukorra, kus
riigikeskse siirdamissüsteemi tõttu ei jõua paljud patsiendid organit ära
oodata. Nad surevad enne või muutub nende seisund nii kriitiliseks, et
siirdamine olukorda ei paranda.
Ainuke võimalus tagada meie inimestele sobivate doonoriorganite saamine piisavalt kiiresti on kuulumine suuremasse transplantatsioonisüsteemi. Seega on koostöö teiste Euroopa riikidega vajalik ja põhjendatud.
Kui soovime organeid, peame neid ka ise pakkuma. Teoreetiliselt peaksime pakkuma kõiki organeid, mida siirdada saab, sh ka neid, mida meil Eestis ei siirdata. Doonoriorganid peavad olema kvaliteetsed ja eluvõimelised. Teatavasti vallandab ajusurma seisund häired ka teistes elundkondades. Seepärast vajab organidoonor pidevat vaatlust ja ravi. Olukorda komplitseerib asjaolu, et ühele organile suunatud ravi kahjustab tihti teist organit. Seega peame hakkama saama oskusliku multiorganidooniori raviga, mis nõuab palju tähelepanu, aega ja raha.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!