Autor: Violetta Riidas • 15. aprill 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mari Amos: Ajakirjanduse kõmujanu versus ühiskondlik moraal
Viimased nädalad on pakkunud
meediajälgijale huvitava kogemuse. Täiesti erinevatest vaatenurkadest on
vastandunud ühiskonna moraal ja ajakirjanduse oletatav kõmujanu. Esiteks muidugi
Andrus Veerpalu juhtum – ühiskond on kindlal arvamusel meie sangari süütusest.
Kogu probleemi allikaks peetakse põhiväärtustest mitte arusaavat ajakirjandust.
Praktiliselt ei olegi neid meediaväliseid isikuid, kes sooviks võtta sõna
olukorra avalikustajate kaitseks.
Koolitused palmisaartel. Samas on hiljaaegu päevavalgele toodud ka kaks ravimituruga seotud juhtumit – arstide koolitused “palmisaartel” ning eelmisel nädalal avaldatud juhtum, milles tutvustati lugejatele hüvedele üles ehitatud reklaamseminariga seonduvat. Mõlemal kirjeldatud juhul on ühiskond aga vankumatult ajakirjanduse poolel. Ravimikäitlejate ja ka osalenud arstide eksimus moraalireeglite vastu on selge ja pikemat tõestamist ei vaja. Emotsionaalseid vastuargumente on esitanud vaid süüdistuste adressaadid, kes on lubanud teatud meediaväljaandeid edaspidi isegi boikoteerida. Aga kes siis mahhinaatoritest tervishoiutöötajaid usub või kuulab. Seda kõike peetakse eneseõigustuseks.
Siinkohal ei peatu ma pikemalt suusasangari saagal. Ilmselt on rahvas otsustanud ja isegi, kui kõik vaided saavad negatiivse tulemuse, leitakse kindlasti kolmandad isikud, kelle peale nimemäärimise eest näpuga näidata. Vandenõuteooriad on kiired tekkima.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!