Autor: Violetta Riidas • 23. mai 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Dokument on olnud asjakohane, ent nüüdseks on see aegunud, kuna ravimite väljatöötamises on toimunud kiire areng ja uute ravimite kättesaadavus Eestis on halvenenud. Seega on sobiv aeg eesmärke uuendada.

Kui vana ravimipoliitika üks eesmärke oli baasravimite kättesaadavuse tagamine, siis uued sihid peavad olema seatud kaugemale. Pean silmas uute ravimite soodustamist ja valikuvõimalusi ning patsiendi omaosaluse vähendamist.Kui vaadata tervishoiuteenuseid tervikuna, siis suur osa näitajaid alates haiglate efektiivsusnäitajatest kuni laste perinataalse suremuseni on Eestis head. Paraku aga viitab enamik riikidevahelises võrdluses kasutatavaid mõõdikuid sellele, et ravimite kättesaadavus on Eestis Euroopa keskmisest kehvem. Selge mahajäämus on tingitud ravimite soodustusprotsessi pikkusest, mis on keskmiselt kaks aastat, ja sagedasest soodustustaotluste tagasilükkamistest (vaid 12% uutest ravimitest saab soodustuse).Siit tulenebki ravimitootjate järjekordne üleskutse nii ametnikele kui ka ministrile, et uue ravimipoliitika väljatöötamisega ei tohi viivitada. Vastasel korral peame mõne aja pärast tõdema, et kõige kuluefektiivsem ravi, milleks on ambulatoorne arstiabi koos tõhusate ravimitega, on jäänud kuhugi poliitilise ja ametkondliku igapäevatoimetuse varju. Ohumärgid on juba näha, näiteks riigikontrolli auditis, mis esmatasandi arstiabi kohta tehti.Nii arstid, ravimitootjad, patsiendid kui ka tervishoiuametnikud ootavad sisulist debatti teemadel, mis on riigi arengu jaoks olulised. Kahtlemata peaks nende hulgas olema ravimipoliitika kujundamise ja kajastamise teema.