Autor: Triin Tabur • 30. oktoober 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ka sisekõnel võib aktsent olla
Vaikselt lugemise korral on meil sageli
tunne, nagu hääldaksime ja räägiksime mõttes samamoodi nagu kõva häälega. Siiski
on siiamaani vähe tõendeid selle kohta, kui palju sisekõne meenutab meie enda
häält valjusti rääkides. Nüüd on Briti teadlased vähemalt ühes asjas selgusele
jõudnud – sisemisel kõnel on sama aktsent nagu välisel, kirjutas ERRi teaduskülg.
Selle järelduseni jõudmiseks võrreldi Põhja- ja Lõuna-Inglismaalt pärit vabatahtlike lugemiskäitumise muutusi. Nimelt hääldavad nendest kahest piirkonnast pärit inimesed erinevalt näiteks täishääliku pikkust sõnas glass (eesti k klaas). Põhjapoolses aktsendis on vokaal lühike, lõunapoolses pikk.
Seda meeles pidades on võimalik luua erinevaid värsse, milles viimased sõnad kas riimuvad või mitte sõltuvalt tema piirkondlikust aktsendist. Kui rääkimise omapärad, näiteks aktsent, peegelduvad ka sisemises kõnes, peaks lugeja poolt tajutav ebakõla ehk riimi puudumine väljenduma ka silmaliigutuste muutuses. Kui aga sisekõne ei tuvasta selliseid dissonantse, peaksid inimese silmaliigutused lugedes olema sujuvad.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!