Tallinna Lastehaigla 25. novembril peetud
sügiskonverentsi teema oli "Kroonilise haigusega täiskasvanuikka". Vaadeldi
krooniliste haigustega noorukite üleminekut täiskasvanute
tervishoiusüsteemi, üleandmisega seotud psühholoogilisi ja sotsiaalseid
probleeme.

Samuti konkreetselt ka neuroloogilisi, reumatoloogilisi ja tsüstilist fibroosi põdevate haigetega seonduvaid küsimusi. Esinejate seas olid kolleegid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast.

Noorukit ootavad muutused ja valikud: ta peab ise tegelema oma haiguse ja tervisega, vahetama arsti, kooli, võib-olla minema tööle ja muutma elukohta. Palju otsuseid tuleb teha suhteliselt lühikese aja jooksul. Seni on kõik toimunud turvaliselt kodus, vanemate juhtimisel ja lastehaiglas tuttava personali juhendamisel.

Ehkki tõsiste krooniliste haigustega noorukite arv ei ole suur (kirjanduse andmeil ca 6%), sõltub nende üleandmine edasise ravi ja nõustamise kvaliteetseks jätkamiseks täiskasvanute arstide juures laste erialaarsti initsiatiivist, kes seni noorukiga tegelnud.

Lastehaiglas on eriarstile abiks ka psühholoog, sotsiaaltöötaja, füsioterapeut, õde ning ühise meeskonnana püütakse anda parimat abi. Samas puudub lastehaiglas nõustamine seksuaaltervise, elukutsevaliku jms osas. Et tagada adekvaatne toimetulek elu ja haigusega, on vaja meeskondlikult jätkata ka noores täiskasvanueas.

Kui enamasti on selge, millisele erialaspetsialistile patsient üle anda, siis mõnikord jääb küsimus lahtiseks, nagu ilmekalt näitas doktor Valentin Sander, tuues välja kogu "spetsialistide armee", kes lapseea tserebraalparalüüsi või tuberoosse skleroosi haigetega tegelema peaksid.

Paljudes riikides on välja kujunenud keskused, kus koos töötavad nii laste kui täiskasvanute spetsialistid. Kas sellistel keskustel oleks kohta ka Eestis, peaksid selgitama arutelud.

Rõhutati paindliku üleandmisperioodi tähtsust. Tagamaks parem tervis ja toimetulek üleandmisperioodile järgneval ajal, tuleks haige üle anda stabiilses seisundis. Väga tähtsaks peeti otsest suhtlemist nooruki endise ja uue arsti vahel ning täiskasvanute spetsialistide informeerimist lapseea haiguste eripäradest.

Esile tõusid ka formaalsused.

Meditsiinistatistikas käsitletakse last vanuseni 15 aastat. Töövõimetuspensionist hakatakse rääkima, kui laps saab 16 aastat vanaks. Lastekaitseseadus nimetab lapseks kuni 18-aastast noort. Pärast 18. eluaastat lõpevad ka mitmed haigekassa kinnimakstavad teenused nagu näiteks insuliinpumba tarvikud.

Osadel lapseeast alanud kroonilise haiguse põdejatel on keeruline siseneda tööturule, ohtu võib sattuda nende ravikindlustus.

Edasist arutelu vajavaid probleeme on palju.