Autor: Siret Trull • 10. september 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Suitsidoloog Airi Värniku sõnutsi on suitsiid sotsiaalpoliitilise olukorra peegeldus, seega poliitika aines, kuna suitsiidide tase näitab, kas elu hinnatakse elamisvääriliseks, kas abi suitsiidikalduvusega inimesele on piisav, kes moodustavad riskigrupi ja millised on ühiskonna valupunktid, kirjutas Tarbija 24.

«Tänapäevase humanistliku arusaama kohaselt areneb suitsiidikalduvus inimese päriliku ja isiksusliku eelsoodumuse pinnal, kui elusündmused ja keskkonnamõjud selleks tõuke annavad,» lausus Värnik. Selle kontseptsiooni kohaselt on suitsiidikalduvust võimalik ennetada, surmasoovist jagu saada, kui surm ennatlikult tundub olevat parim lahendus, inimest suitsiidikatse järgselt elule tagasi aidata ja leevendada lähedaste kannatusi, kui tragöödia on aset leidnud.