Maailmas vana, Eestis uus:  Tallinna Lastehaigla taotleb haigekassalt uue ravimeetodi, Intrathecal Baclofen Therapy (ITB) ehk baklofeenpumbaravi juurutamist 

6. detsembril kell 14.00 suundus uue meetodi eestvedaja, Tallinna Lastehaigla kirurg Ann Paal kolleegidega Berliini Charitee Kliinikust, prof Hannes Haberli ja fdr Theodor Michaeliga operatsiooniplokki, kus 16-aastasele tüdrukule paigaldati baklofeenpump.

„Kirurgiliselt ei olnud tegemist väga keerulise operatsiooniga ning mujal maailmas on ravimeetod kasutusel vähemalt paar aastakümmet – nii kaua on seda kasutanud nt põhjanaabrid soomlased, kellel on praeguseks umbes 200 nahaaluse pumbaga patsienti,“ ütleb tüdruku raviarst, Tallinna Lastehaigla neuroloogia-taastusraviosakonna juhataja dr Valentin Sander.

„Eestis tehti selline operatsioon meie andmetel esmakordselt ning ootused on kõrged – ITB-teraapia tõotab tuua leevendust väga suurele protsendile raske liikumispuudega haigetest, kelle ravivõimalused seni on olnud üsna kasinad, et leevendada erinevatel põhjustel tekkinud lihastoonusemuutusi. Nende patsientide probleem ei ole ainult lihaste kangus, vaid ka selle tekitatud krooniline valu.“

Sander selgitab, et kui lihastoonuse muutus haarab vaid väga väikest lihaste gruppi, saab edukalt kasutada ka teisi ravimeid, nt botulismitoksiini. Kui aga toonusemuutusest haaratud lihaseid on palju, läheksid vajalikud botuliinikogused organismile ohtlikult suureks.

„Muidugi on olemas ka suukaudselt võetavad lihastoonust alandavad ravimid (nt ülalnimetatud meetodi puhul kasutatav baklofeen), kuid suukaudselt võetuna ei avalda need piisavalt soovitud toimet. Mõju saavutamiseks peab ravim tungima läbi kesknärvisüsteemi ümbritsevast hematoentsefaalsest barjäärist, mis kaitseb närvisüsteemi toksiliste ainete, bakterite vms eest. Enamik ravimitest ei läbi barjääri kas üldse või teevad seda liiga vähesel määral, saavutamaks kas või rahuldavat toimet. Baklofeen kuulub viimaste hulka. See aga tähendab, et vajaliku efekti saavutamiseks oleksid vajalikud väga suured ravimikogused, mis tekitavad paraku raskeid kõrvaltoimed, nagu neelamishäired, krambid, teadvushäireid jne,“ ütleb Sander.

"Uue ravimeetodi innovatiivsus seisneb selles, et ravim viiakse otse kesknärvisüsteemi, see ei pea läbima hematoentsefaalset barjääri, vajalikud ravimikogused on sadakond korda väiksemad kui suukaudsel manustamisel ning kõrvaltoimeid saab pea täielikult vältida. Nüüd jääb üle ainult küsimus, kuidas tagada ravimi pidev „laekumine“ kesknärvisüsteemi. Selleks paigaldatakse patsiendi kõhulihaste vahele kõrgtehnoloogiline pump, mis spetsiaalse toru kaudu ravimi seljaajukanalisse viib. Ravimikoguseid saab reguleerida spetsiaalse kehavälise puldi abil."

Kulukas on ka operatsioon ja jälgimine: patsiendid peavad käima regulaarselt kontrollimas ravimidooside sobilikkust ja täitmas tühjenenud ravimreservuaari.

Kokku maksab selline seade ca 10 000 eurot, lisaks tekivad kulud pumba ravimiga taastäitmisel –  ca 1000 eurot maksab ravimi „pumbatäis“, millest võib jätkuda 3-6 kuuks. Hind ongi ilmselt peamine põhjus, miks meetodit siiani Eestis kasutatud ei ole.

Dr Sander eeldab, et Eestis vajaksid aastas baklofeenpumpa 5–6 patsienti ja lisab, et juba praegu on selekteerimisel  3 patsienti, kellel sellest olulist elukvaliteedi tõusu võiks oodata.

Eesti Haigekassa veel baklofeenpumba soetamise ja paigaldamise eest ei maksa. Esimese baklofeenpumba ostu ja operatsiooni eest tasub Tallinna Lastehaigla Toetusfond.

Praegu on koostamisel taotlus uue ravimeetodi juurutamiseks. Seejärel kaaluvad sotsiaalministeerium, haigekassa ja ravimiamet meetodi tõenduspõhisust, kulutasuvust ning taskukohasust meie ravikindlustussüsteemile. Selleks võib kuluda mitu aastat.

„Kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi saaksime ametlikult baklofeenpumbaravi kasutusele võtta ehk 2014. aastal,“ loodab Valentin Sander.