Autor: Kadi Heinsalu • 22. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eelmisel aastal infarktiga Põhja-Eesti regionaalhaiglasse (PERH) sattunud 82-aastane vanaproua jälgis kardioloogiaosakonnas lebades palatiaknast päevast päeva haiglasse ravile tulnud inimesi ja võttis endale südameasjaks juhtida linnaisade tähelepanu regionaalhaiglat ümbritsevate ligipääsuteede olukorrale.

„2010. aasta talvel olin esimest korda ravil PERH-i kardioloogiaosakonnas. Lund oli palju. Palati aknast nägin Mustamäelt haigla poole astujaid: oli noori ja reipaid, aga oli ka hulk kepi või karkude najal komberdavaid, oli noori emasid lastega,” kirjutas vanaproua Heli oma pöördumises haigla juhtkonnale. „Haiglast lahkudes püüdsin hullu seisu teha selgeks ka linnavalitsusele, kuid tuli hoopis ülbe teade, et leidku ma neile 1,3 miljonit, siis nad ehk üritavad midagi teha.”