Autor: Triin Tabur • 29. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viimase kümnendi vältel on osa onkoloogidest pühendanud arvestatava osa ajast erinevate vähivormidega seonduvate üksiku nukleotiidi polümorfismide (SNP) otsimisele. Vähki haigestunud inimeste ja kontrollgruppide pärilikkusmaterjali võrdlemisel saab leida markereid, mille põhjal saaks edaspidi inimeste DNA-järjestamise järel ennustada, kas neil on eelsoodumus vähki haigestuda või mitte. Viimane omakorda võimaldaks sõeluuringuid läbi viia just kõrgema riskiga inimeste seas. Vähkkasvaja varajane avastamine mängib aga sellest vabanemisel kriitilist rolli. Samuti annab see aimu mehhanismidest, kuidas vastavad geenid vähi tekkeni viia võivad.

Paraku on ettevõtmine osutunud raskemaks, kui algselt arvatud. Suur osa riski tõstvatest alleelidest on prognoositust haruldasemad. Lahenduseks on vaid suurem katsegrupp. Uues töös võttis rahvusvaheline kollektiiv vaatluse alla 250 tuhat inimest ning uuris rohkem kui 200 tuhandet erinevat polümorfismi, mis on eelnevates uuringutes potentsiaalsete kandidaatidena sõelale jäänud. Üheskoos suutsid nad leida 23 eesnäärmevähiga seonduvat teisendit, 49 rinnavähiga seonduvat polümorfismi ja 11 emakakaelavähi riski tõstvat teisendit.