Autor: Siret Trull • 16. aprill 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Esimese asjana tahan tänada tervishoiuala asekantslerit Ivi Normetit, kes kutsus mind haiglavõrgu arengusuuna uuendamisprotsessis osalema. See andis mulle võimaluse vaadata tervishoiu arengut kõrvalt, teise pilguga. Nüüd tean, et enesearengu jaoks on vaja olla teistsugustes tingimustes ja teha midagi enamat kui haigla või tervisekeskuse  juhtimine. Seitsmest töökuust jäi lõpetamata mõtteid, vastamata küsimusi, üks suur äratundmisrõõm, palju uusi tuttavaid ja teadmine, et ministeeriumis tehakse palju rohkem tööd, kui seda kõrvaltvaatajatele tundub.

Siiani pole mul vastust küsimusele, kas haiglavõrgu areng on juhitamatu ja isevoolav protsess või on tervishoid sedavõrd konservatiivne valdkond, kus tulebki arvestada sellega, et teosammul kulgev reform tekitab ülehelikiirusel kihutava vastupanuemotsiooni ja 10 aastat hiljem ongi paras aeg Master Planiga alustamiseks.