Autor: Siret Trull • 28. mai 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Iga kirurg teeb millalgi oma esimese operatsiooni. Ja iga operatsioon on kirurgi jaoks ühel korral esimene taoline. See esimene paneb kirurgi südame põksuma ja reeglina  on see hoopis erinev kümnendast või sajandast taolisest. Kui hästi operatsioon poleks planeeritud ja ka teostatud, ei ole kahjuks võimalik töötada ilma võimalike, mõnikord ka fataalsete tüsistusteta.  Neid ei saa absoluutse kindlusega vältida ning kui mõni kirurg või kirurgiline asutus kinnitavad, et nende tegevus ei tüsistu kunagi, siis osutab see kriitikameele puudumisele. Kurb, kuid tüsistused kipuvad tekkima just siis, kui oled juba omandanud teatud kogemuse ja sellega koos ka enesekindluse.

Olles tuttav enamikuga ravijuhtudest, mis on otsapidi jõudnud arstiabi-kvaliteedi komisjoni arutlemisele kui patsiendi rahulolematuse avaldus, siis kuigi kaebuste hulgas on valdav enamik neid, mille puhul arsti eksimusi pole kuidagi võimalik tuvastada,  julgen ikkagi kinnitada, et  meil Eestis tegelikult ei tegeleta tüsistuste registreerimise ega ka uurimisega. See on ka üsna loomulik, sest see analüüs, mis peaks toimuma ennekõike professionaalide ringis, võib jõuda ajalehtede esilehekülgedele ning sel tasandil ei saa enam arukat ja asjalikku analüüsi. Nagu ka hiljutise Ida-Viru keskhaigla skandaali puhul. Näen minagi neis kolmes juhtumis arsti tegutsemises küsitavusi. Kuid neile saab ikkagi vastuse professionaalide, mitte kõmuajakirjanike  ringis.