Autor: Siret Trull • 17. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

«Kui üdini depressiivne inimene helistab endale korduvalt kiirabi, siis tõenäoliselt satub ta lõpuks kiirabis musta nimekirja. Spetsiifilist abi ta samas aga ka ei saa.»

 Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg kirjeldab siin paljude riikide tüüpolukorda: täbaras seisus inimene tülitab järjepanu arste või tihti istub EMO-s, saamata aru, et probleemiks on tema vaimne seisund, vahendab Universitas Tartuensis. 2006. aasta Eesti terviseuuringu põhjal olid sellest seisundist teadmatud umbes pooled neist, kellel hiljem diagnoositi depressioon, leidis Kleinberg hiljuti kaitstud doktoritöös. «Keskne probleem on ikka see, et inimesed ei otsi depressiooni vastu abi,» ütleb ta. See olukord viitab, et ka perearstid jätavad sageli inimesed psühhiaatri juurde suunamata. Miks?