Autor: Siret Trull • 25. aprill 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Arvamus: eestlaste vaktsiini- ja haigusteadlikkus pole jõudnud isegi 20. sajandisse
Teine päev Maarjamõisa haigla sünnitusjärgses osakonnas. Õde lükkab oma käru palatiukse taha, tõstab vaktsiiniampullid ja süstlad mähkimislaua kõrval asuvale kapile ning asub vaid 28 tunni vanusele poisiklutile süste tegema.
Tuberkuloos ja B-hepatiit. Tiisikus, see verise köha ja 100 aasta eest pea alati surmaga lõppenud haigus viis ka vanaonu, toona vaid kaheaastasena. Seega selge, et tuberkuloosisüst tuleb saada.
Õde teatab just kui mu mõtteid lugedes, et mõistab, miks seda tuberkuloosivaktsiini on vaja. “Aga vot sellest B-hepatiidi süstist ma küll aru ei saa. See levib ju ainult sugulisel teel ja ei tea kust see väike laps selle haiguse peaks saama,” ütleb ta ja viskab kasutatud süstla selleks ette nähtud karpi.
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!
Liitu Meditsiiniuudiste uudiskirjaga!