Autor: Violetta Riidas • 25. mai 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Veskimägi tõi välja, et inimestel võib kolesteroolist jääda pahatihti mulje, et tegemist on hirmsa nähtusega, mille vastu on vaja võidelda. Ei teata, et kolesterool kuulub inimorganismi olulisemate koostisosade hulka, seda leidub peaaegu kõikides kudedes ja see on otseselt seotud erinevate ainevahetusprotsessidega. Kolesterooli ainevahetus on seotud rasvlahustuva vitamiini, D-vitamiini omastamisega, mis on omakorda vajalik näiteks normaalse luukoe ainevahetuses. Kolesterool osaleb ka suguhormoonide, östrogeeni ja testosterooni sünteesil. Tegemist on elutähtsa biokeemilise ainega, võib öelda, et tänu kolesteroolile on inimene üldse olemas. Kolesterooli ainevahetusest on oluline teada ka seda, et u 2/3 sünteesitakse sellest organismis ja 1/3 saadakse toiduga. Kui toiduga saadakse rasva, sealhulgas ka kolesterooli mõistlikult, on organismitekkene kolesteroolisüntees madal. Paljud arstid on märganud, et kui inimene teadlikult piirab või suisa väldib toidurasvu, võib tema kolesteroolitase olla kõrgem. See on tõeline stressi ja meeleheite allikas: vaene patsient püüab tõesti, kuid analüüs “on paha”. Meedikud vangutavad pead ja järeldavad, et ikka ei püüa piisavalt.

Perearst kohtub kõige erinevate inimeste ja nende probleemidega ning hirmudega. Veskimägi tõi näiteks, et kolesteroolipaanika on rahva seas üsna tõsine ja tihti tuleb perearstil ümber lükata erinevaid müüte, veenda patsienti, et kolesterool ei ole kole ja ei tee lolliks, ei põhjusta kohinat kõrvus ja pearinglust, vahel tuleb lohutada ka rasva- ja munahirmu osas.