Autor: Violetta Riidas • 9. juuni 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

«On ikka väga-väga kurb, kui lapsed oma vähki surevaid emasid vaatamas käivad,» ütles Ida-Tallinna keskhaigla onkoloog Kristiina Ojamaa ajalehele Pealinn. «Vahel on isad need, kes ei suuda lõpuni aru saada, mis juhtub. Kui küsida, et kas nad on läbi mõelnud, milline on nende elukorraldus, kui lastel enam ema ei ole, või kas nad üldse on naisega surmast rääkinud, siis tihti ei ole mehed seda teinud.» 

Ojamaa rääkis, et kui võtta kõik rinnavähihaiged Eestis, siis viie aasta pärast on elus veel umbes 75 protsenti, Euroopa keskmine on 82 protsenti. «Eestis on protsent Euroopaga võrreldes madalam seepärast, et meil jõuavad rinnavähijuhtumid arsti juurde hilisemates staadiumites. See on osaliselt kinni ka inimeste teadlikkuses, näiteks rinnavähi sõeluuringus käib vaid pool kutsututest. Meile on tulnud ka naisi, kellel on kasvaja silmaga näha, aga mingil põhjusel on nende hirm nii kohutavalt suur, et nad lihtsalt eitavad probleemi. See on psühholoogiline kaitsereaktsioon,» rääkis onkoloog.