Autor: Siret Trull • 28. juuli 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Varem nähti probleemi puudega inimeses: teatud funktsiooni puudumise tõttu ei osale ta ühiskonnas nagu teised. Liikumispuudega inimene ei käi tööl, poes või trennis, sest ta ei saa trepist üles ja alla; nägemispuudega inimene ei loe üüriarvet või kooliõpikuid, sest ta ei näe; kuulmispuudega inimene ei osale seminaridel, sest ta ei kuule; vaimupuudega inimene ei kuula uudiseid, sest ta ei mõista keerulist teksti. Puue on sellise arusaama kohaselt indiviidi probleem ning kuni me ei suuda seda inimest „terveks” ravida või abivahendite abil „normaalseks” muuta, ei saagi see indiviid täisväärtuslikult ühiskonnas osaleda. Puudega inimene peab ise muutuma (või siis peab ühiskond teda muutma), et ta sobiks sellisesse ühiskonda, mis on loodud puudeta inimeste poolt ja jaoks.

Peamine tähelepanu on sellisel juhul meditsiinil ja igasugustel abivahenditel, et puudega inimene oleks võimalikult „normaalne”. Tervishoiukeskse lähenemise korral ei vaadata puudega inimeste probleeme terviklikult, vaid keskendutakse üksnes ravile ja rehabilitatsioonile, puudega inimese parandamisele, selle asemel et tagada inimesele võimalus elada täisväärtuslikku ja iseseisvat elu ka juhul, kui tal on puue. Isegi kui abivahendid ja meditsiin on eriti mõjusad, ei saa sageli puudega inimesest päris „normaalset” teha: ratastoolikasutaja ei saa trepist üles ja juhtkoer ei oska ka tulevikus lugeda silte kaupade peal toidupoes. See lahendus on seega poolik: puudega inimene ei saa selle käsitluse kohaselt kunagi teistega võrdne ollagi, sest ta pole nagu teised.