Kehva tervisega, mitme haigusega eakaid tuleb üha juurde. Nad koormavad EMOsid, ehkki neid võiks ravida ka mujal. Häda on selles, et Eesti meditsiinisüsteemis­ puudub terviklik lahendus multi­probleemsete patsientide abista­miseks.

keskuse juhataja Vassili Novak töötab ka Tallinna Kiirabis arstina ja näeb oma töös erinevaid vanureid. Näeb neid, kes kodus mitme tervisehädaga enam toime ei tule ning kellele lapsed laupäeva hommikul külla tulles kiirabi kutsuvad. Näeb ka neid, kes on suunatud ravile õendushaiglasse, kuid kelle tervislik seisund sedavõrd halveneb, et ka sealne personal kiirabi poole pöördub. Pahatihti ei ole nende inimeste seisund sugugi erakorraline,  aga neid ei ole võimalik lihtsalt niisama, ühe süstiga aidata, ja nii tuuaksegi vanur EMOsse.

Novak nendib, et sellised haiged koormavad erakorralise meditsiini osakondi: kuni arst otsib võimalust patsiendi teise haiglasse või osakonda suunamiseks, on voodikoht EMOs kinni ning uusi haigeid vastu võtta ei saa. Tema arvates ei peaks siin jalgratast leiutama, sest head on nii Soome kui ka Rootsi vanurite ravimise süsteemid. Näiteks on seal päevaraviüksus, kust eakas ööseks koju lahkub.

Vaja vanurite osakonda

Diakooniahaigla juhataja ja Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni (EGGA) president Jelena Leibur leiab, et puudujääke ei ole õendushaiglates, vaid just aktiivravihaiglate töökorralduses, kus tegeldakse vaid ühe probleemiga korraga. “Kui eakas multiprobleemne inimene läheb aktiivravi osakonda kindla diagnoosiga, nt kopsupõletik, siis see ravitakse tal ära. Ta läheb kõikide oma ülejäänud probleemidega koju tagasi. Aga kodus ta ei tule toime ja siis kutsutakse jälle kiirabi,” räägib Leibur nõiaringist, milles vanurid praegu liiguvad. Ta lisab, et aktiivravihaiglast saadetakse selline patsient sageli edasi õendushaiglasse, kuid ka siis on tal saatekirjal vaid üks diagnoos, kaasuvate hädade kohta märkmed puuduvad.

Leibur näeb nii koduste kui ka hooldusravil olevate vanurite abistamisel lahendust aktiivravihaiglate juurde geriaatriaosakonna loomist, kus tegeletaks inimese kõikide haigustega, pööratakse tähelepanu tema funktsionaalsele võimekusele, hinnatakse igakülgselt tema toimetulekut ja sotsiaalse võrgustiku suutlikkust.

EGGA on teinud haigekassale korduvalt taotlusi geriaatriaosakondade loomiseks aktiivravihaiglatesse, kuid seni on saadud eitav vastus. Kahel viimasel aastal on tehtud  taotlus vähemalt teatud hulga geriaatrilise profiiliga voodikohtade loomiseks siseosakondade juurde. Tänavust vastust alles oodatakse.

Vassili Novak leiab, et see pole ka lahendus. Tema hinnangul peaks vanuritega tegelemise suunama kesk- ja üldhaiglatesse, mitte piirkondlikku. “Praegu puudub korrektne alternatiiv, et inimene saaks kasutada geriaatrilist teenust,” nõustub ta. Ta möönab, et vanainimese diagnostika ja ravi on pikaajalisem ja kulukam.  Kuid eraldi osakondi poleks tema hinnangul vaja.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste viitab, et geriaatriaosakondade ülesanne on arengukava kohaselt geriaatrilise patsiendi diagnostika ja teenuste vajaduste hindamine. Tema sõnul toimub selline tegevus praegu valdavalt siseosakondades ning seetõttu on ebaselge, millist lisaväärtust annaks siseosakondade patsientide kontingendi täiendav killustamine.

Tekitab lisakulusid

Eesti Haigekassa esindaja Kertu Eensaar täiendab, et geriaatriateenust tuleb vaadata kompleksselt statsionaarse iseseisva õendusabi, hospiitsi ning onkoloogilise palliatiivse ravi voodipäevaga. Geriaatriateenuse lisamisel tervishoiuteenuste loetellu kaasneks ravikindlustuse eelarvele lisakulu.

Kuid geriaatrilise profiiliga sisehaiguste voodipäeva eristamine  on Paluste kinnitusel  kaalumisel. Ta lisab, et geriaatriaosakondade loomine ei muudaks kuidagi õendushaiglate pädevust.

Leiburi sõnul on nad taotlusi esitades kogenud, et ametnikud ei suuda mõista geriaatria ja statsionaarse iseseisva õendusabi vahet. “Põhiline erinevus ongi see, et tegemist on aktiivraviga: pannakse kõik erinevad diagnoosid, määratakse ravi, muudetakse seda, tehakse uuringud,” selgitab Leibur.

Põhjalik töö patsiendiga

Kui geriaatrilise profiiliga voodid siseosakondade juurde loodaks, saaks tegeleda patsientidega süvitsi, neid uurida ning nii palju probleeme kui võimalik kohapeal lahendada, et inimesed hiljem kas siis kodus kauem toime tuleksid või et neid õendushaiglas igakülgselt edasi ravida saaks.

Mis puutub lisakuludesse, siis usub Leibur, et geriaatrilise haige käsitlus interdistsiplinaarse meeskonnaga aitaks säästa haigete edasisele ravile/hooldusele kuluvaid ressursse – vähenevad rehospitaliseerimine aktiivravihaiglatesse ja pöördumised EMOsse, samuti ööpäevaringsele hooldusravile ja hooldekodusse paigutamise vajadus.

Õendusabist üksi ei piisa

Leibur märgib, et eakate inimeste hulga suurenemisel ning uute õendushaiglate valmimisel lähiaastatel võib ette näha suuremat survet eakate paigutamiseks hooldusravile. Praeguste geriaatrilise hindamise võimaluste puhul on hooldusravi edasine otstarbekas kasutamine küsitav. Õendushaiglad on mõeldud haigetele ööpäevaringse õendusabi pakkumiseks, mitte diagnostiliste uuringute tegemiseks. Sinna tuleks suunata haiged, kellel on selleks selge näidustus, aga mitte diagnostiliste probleemidega haiged või ­ainult hoolekandevajadusega isikud, rõhutab Leibur.

Praegu vajaks osa hooldusravil ja osa erinevates aktiivravi osakondades olevatest haigetest tegelikult geriaatrilise profiiliga teenuseid, kuna nende probleemid ei ole igakülgselt, ka meditsiiniliselt, lahendatud. “Eakate kontingent aina kasvab. Õendusabi üksi nendega toime ei tule,” kinnitab Leibur.