Depressioon on päris haigus ja sellesse tuleb suhtuda tõsiselt, mitte halvustada unetuse või stressi käes vaevlejaid, kirjutab psühholoogiatudeng Maili Tirel Postimehe arvamusportaalis.

Möödunud nädalal lahkus meie hulgast näitleja Robin Williams. Praeguseks on selge, et tegu oli enesetapuga, mis tõstatas nii mõnelgi pool arutelu vaimse tervishoiu üle. Kas Williamsi, kes viibis korduvalt võõrutusravil ning oli kimpus depressiooni/bipolaarse häirega (kummaga, ei ole ma üheselt meediaväljaannetest välja lugeda suutnud), oleks saanud «päästa», kui tema probleemidega oleks rohkem tegeletud? Veel enam, The Guardian on vähemalt oma online'is avaldanud mitmeid (arvamus)lugusid sellest, mis see depressioon üldse on.

Briti Royal College of Psychiatrists on kasutanud sündmust, et juhtida tähelepanu vaimsete haiguste laiale levikule, kuid naeruväärselt väiksele rahastamisele ühiskonnas. Kommentaariumides torisejad on loomulikult põhilisest mööda vaadanud ja leiavad, et on taktitundetu vaese mehe surma niiviisi ära kasutada. Võib-olla, aga igatahes on nii Briti kui ka Ameerika meedias vaimse tervise teema esindatus praegu eeskujulik.

Meil valitseb siin aga teine olukord. Siiani olen märganud vaid Linnalehes teema tõsiduse väärilist käsitlust. Tiina Kangro lugu «Näitleja surm vallandas arutelu vaimse tervise üle» (LL, 15.08.2014) võtab probleemi päris ilusti kokku, sellal kui mujal on täielik vaikus.

Loe edasi Postimehest.