Autor: Siret Trull • 29. september 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

K.a 9. septembri Meditsiiniuudistes esitati kokkuvõte tänavu täidetud residentuurikohtadest ning kuigi tulemused ei olnud just eriti üllatavad, olid nad tõsiselt hoiatava märgilisusega. Väljakuulutatud 155 kohale laekus küll kokku 213 avaldust, ent täideti vaid 130 kohta. Esmapilgul arusaamatu statistika, kuid süvenemisel selgus, et arstiteaduskonna lõpetajatel olid väga kindlad eelistused (otorinolarüngoloogia, plastikakirurgia, endokrinoloogia jms) ning osa erialasid välistati täielikult: füsiaatria, kliiniline mikrobioloogia, nefroloogia ei saanud ühtegi avaldust. Mitmete erialade puhul korraldati järelkonkurss (kohtuarstiteadus, infektsioonhaigused jne), kuid seegi ei andnud oodatud tulemust.

On tuntud tõsiasi, et osa meditsiinierialasid on olnud ebapopulaarsed aastakümneid (sh kohtuarstiteadus, töötervishoid) vaatamata nende vajalikkusele ja selle kasvule ning varasemalt täideti “tühje auke” sundsuunamisega. Nüüd on lisandunud erialad, mida noored peavad kas liiga raskeks (psühhiaatria, infektsioonhaigused) või on juba ülikoolis õppimise ajal saanud informatsiooni, et residentuuri lõpetamise järel ei ole lootust saada töökohta Tartus või Tallinnas (silmahaigused). Kedagi ei saa sundida valima tema jaoks ebahuvitavat eriala ja tööd, kuid mõnikord me lihtsalt oleme väheinformeeritud ja ei oska seda õiget ja huvitavat teadvustada. Teeb muret noorte seas süvenev negatiivne hoiak maakonnakeskustesse tööle asumise suhtes, kuigi ei ole olulist erinevust ei patsientide, nende haiguste ega tänapäevaste tehniliste võimaluste puhul Tallinas või Põlvas, Tartus või Narvas. Õigus võrdsele kohtlemisele on kõigil Eestimaa elanikel. Ideaalis ei tohiks olla vahet arstiabi kättesaadavuse, kiiruse ja kvaliteedi osas Kagu-Eesti talupidajal ja rahandusministril.