Autor: Siret Trull • 7. november 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Meditsiini argipäeva dikteerivad rohkem küsimused, „kes maksab?“ või „kes vastutab?“, aga patsienti huvitab, et ta saaks leevendust enda ihu- ja hingehädale“ kirjeldas kujunenud olukorda Ida-Viru Keskhaigla ülemarst Aime Keis. Ta lisas: „Konverentsi keskseks märksõnaks on „multidistsiplinaarne patsient“, mis esmapilgul kõlab nagu ladina keeles kirjutatud loetamatu ja haigele mõistetamatu diagnoos ... Meie sihiks ongi, et arstid ja õed saaksid ühtmoodi aru, kuidas tagada mistahes seisundis patsiendile kvaliteetne ravi ning inimlikus mõttes tugi ja turvatunne.“

Konverentsil astusid üles nii juristid, praktikud (arstid, õed, apteekrid taastusarst), teoreetikud (kõrgkooli rektor), administraatorid (haiglate juhid) kui loomariigi „hingeelu“ tundjad. Üheks keskseks teemaks kujunes õe rolli määratlemine.