Autor: Violetta Riidas • 2. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tuleb tõdeda, et valimised on jõudnud ka tervishoiu õuele ja poliitilised suurtükid on pandud paukuma. Dr Tiit Meren, kelle hoogne esinemisstiil on sageli nauditav, üritab seekordses tervishoiukriitilises käsitluses suurhaiglatest kui tervishoiusüsteemi põhiprobleemist, ära kasutada klassikalist trikki, st püüab tugevate ründamisega võita masside poolehoidu. Kuid sõnaka arsti imago taga kumab valimiseelsel ajal tuntavalt läbi ettevõtja ja poliitiku küsitavusi tekitav kombinatsioon.

 Väide, et Regionaalhaigla arsti mõtlemist juhib raviteenuse majanduslik kasu või et arstid on rakendatud administratiivse sunniga teenima haiglale kasumit ning on seeläbi teinud patsiendist äriobjekti, on küüniline, ebakollegiaalne ja apelleerib stereotüübile, mida ikka ja jälle püütakse meile omistada. Eesti on 90ndate aastate lõpus läbiviidud haiglavõrgu reformiga, kus aktiivravi koondati peamiselt seitsmesse suuremasse kesk- ja piirkondlikku haiglasse, saavutanud olulise kvalitatiivse ja arengulise eelise mitmete teiste, meiega sarnase ajaloolise taustaga, riikide ees. On ilmselge kunstiline liialdus väita, et mõni neist raviasutustest on nüüd asunud tervishoidu juhtima.