Autor: Violetta Riidas • 4. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

See juhtus ühel suveõhtul kümmekond aastat tagasi. Olin Oulus residentuuris ja spetsialiseerusin kõrva-, nina-, kurguarstiks ning parajasti valves. Ivalo (Rovaniemist tükk maad põhjas, Murmanskiga enam vähem ühel joonel toim.) tervisekeskuses valves olnud arst helistas ja küsis nõu. Vastuvõtule oli tulnud umbes 40aastane põhjapõdrakasvataja, kes oli heas seisukorras, kuid kelle suu ei avanenud.

Mul oli peas diagnooside virrvarr ja nuputasin, millega võiks tegemist olla. Pisut tausta uurides sain teavet, mis juhtis õigele teele. Selgus, et karjusel oli nädal varem alustatud hambapõletiku tõttu penetseliinikuuri. Mees oli mõelnud, et asi on korras ja oli läinud koos karjaga Kaldoaivi tundrasse. Ta oli söönud antibiootikume, kuid tasapisi juhtus nii, et suu enam lahti ei käinud.