Elektrofüsioloog on südame rütmihäireid invasiivselt raviv kardioloog. Kuna termin on keeruline ja raskesti mõistetav, siis on hakatud kasutama suupärasemat sõna “rütmikardioloog”. See on kaasa toonud eksliku arvamuse, et kõik rütmihäire haiged on vaja saata otse elektrofüsioloogi vastuvõtule. Seetõttu on tekkinud mitmekuulised järjekorrad ja ligi pooltel tulnutest ei ole selleks näidustust. Elektrofüsioloog ootab vastuvõtule invasiivseid manipulatsioone vajavat rütmihäirehaiget. Elektrofüsioloogia on uus eriala, seda õpetatakse ainult kardioloogia residentuuris. Seega on haigel võimatu ja ka perearstil sageli raske otsustada, kas kitsa eriala arsti konsultatsioon on näidustatud. “On palju segadust selles, kas rütmihäire vajab ravi, missuguseid rütmihäireid ravib perearst ja keda on vaja suunata kardioloogile ja millal saab aidata elektrofüsioloog,” rääkis Voitk. Sestap peaks erinevate kardiostimulaatorite töö põhimõtteid tema sõnul tutvustama laiemalt teiste erialade arstidele – sisearstidele, anestesioloogidele, kirurgidele, erakorralise meditsiini arstidele.
Viimase 20 aasta jooksul on implantatsioonisagedus tõusnud üle 10 korra. Hinnanguliselt on Eestis ca 0,5–1%-l kõikidest inimestest kardiostimulaator. Voitk jätkas tõdemusega, et kõikidel inimestel esineb rütmihäireid. Ravi vajavad aga ainult ohtlikud ja/või väga sümptomaatilised. Eelistatult tuleks tema sõnul ravida rütmihäire põhjust – vererõhku, südamepuudulikkust, hüpertüreoosi. Valdav osa elektrofüsioloogilistest protseduuridest tehakse plaaniliselt, elukvaliteedi tõstmise eesmärgil. “Meie kõige erakorralisemalt vastuvõtule nõudvad haiged on paanikahäirega noored tütarlapsed või need kardiostimulaatoriga haiged, kellele perearst on öelnud, et ei näe kardiogrammil stimulaatori tööd,” lausus ta. Voitki sõnul ei peagi nägema, sest stimulaator võib olla siinusrütmi poolt välja lülitatud. Samuti pole tänapäevase stimulaatori töö lihtsalt kardiogrammil nähtav.