24. september 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äsja tööd alustanud perearst Kaja Õunapuu polnud kuni lõpuklassideni Väike-Maarja gümnaasiumis oma elukutse osas valikut langetanud. Määravaks sai osalemine esmaabi koolitusel seoses autojuhilubade taotlemisega. Eneselegi ehmatavalt, nagu ta kirjeldab, tekkis seal huvi meditsiini vastu. “Inimeseloom” tundus tema sõnul ikka väga huvitavatest “juppidest” koosnevat. Lisaks näidati mainitud koolitusel ka juhtumeid elust enesest, kus neid “juppe”, kui nad olid inimese küljest ära tulnud, oli võimalik uuesti funktsioneerima panna. Noor perearst hindab kõrgelt vanema generatsiooni ütlemist, mis käib küll õnneliku abielu kohta: nemad pärinevad ajast, kus asju ei visatud minema, vaid prooviti parandada. Sellelt esmaabi koolituselt sai ta kinnitust, et verepiisk minestust ei tekita ning juhtumisi tärkas oluline soov aidata.