Autor: Violetta Riidas • 9. jaanuar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pea kolmkümmend aastat erakorralises meditsiinis on pikk aeg. Piisav selleks, et mõista, valu ei saa endale sisse korjata, sest siis ähvardab juba mõne aasta pärast hullumine. Aga seda valu on välimeditsiinis vahel kuhjaga ning hullem veel, teine kõrgharidus- sotsiaaltöö, mõjub sotsiaalse valu tajumisel pigem katalüsaatorina. Ja saab seda valu nii palju, et ta murrab ennast arsti enesekaitseks loodud kestast läbi ja siis sa põled. Häbiks pean tunnistama, et barjäär, mille olen enesekaitseks loonud on mul ka na õhuke. Seda põlemist ei saa kustutada, kuid üks võimalus leevendust leida, on ta välja rääkida, aga nii, et pärast pahandusi ei tuleks.