Foto: Raul Mee/ÄP

Vananedes seisavad inimesed tihti silmitsi uute terviseprobleemidega. Üks raskeid ülesandeid, mis vananevate meeste ja naiste ette kerkib, on küsimus, kuidas muutustega hakkama saada ning kuidas orienteeruda erinevate ravivõimaluste seas.

Vananedes märkavad paljud mehed olulisi muutusi oma sugutungis, kehakaalus, emotsioonides ja energiatasemes. Neid muutusi, mis leiavad meestel tihti aset neljakümnendate eluaastate lõpus ja viiekümnendate alguses, on võrreldud naiste menopausiga. Mõnikord seostatakse muutusi testosterooni, peamiselt munandites toodetava meessuguhormooni taseme langusega. Mehi, kellel on testosteroonitase alanenud, võib aidata ravi; paljud arstid võivad välja kirjutada testosterooni asendajaid süstide, plaastrite, graanulite ja geelide kujul.

Kuid testosterooniravist on saanud teema, mille üle peetakse tuliseid vaidlusi – eriti juhul, kui madal testosteroonitase on seotud vanusega. Arstid pole kindlad, millal on sellist ravi sobiv rakendada ja millised on sellega kaasnevad riskid ning kasu.
Üheks vaidluse peamiseks aspektiks on testosteroonitaseme vähenemise kirjeldus. Paljudes uudislugudes kasutatakse väljendeid “meeste menopaus” ja “andropaus”, tuginedes asjaolule, et enamik testosteroonitaseme langusega seonduvaid sümptomeid sarnanevad nendele, mida põhjustab menopaus naistel.

Madal testosteroonitase võib põhjustada muutusi seksuaalkäitumises, nagu näiteks sugutungi vähenemine, erektsioonihäired ja iseeneslike erektsioonide arvu vähenemine. Muude võimalike füüsiliste muutuste hulka kuuluvad keha rasvasisalduse suurenemine, luu tiheduse vähenemine ja kuumahood. Esineda võib ka emotsionaalseid muutusi, nagu näiteks motivatsiooni ja enesekindluse langus, samuti unehäireid nagu näiteks unetus.

Aastatepikkune protsess

Siiski on ajaraamistik, mille vältel need muutused aset leiavad, peamine erinevus meeste ja naiste vahel. Kui naishormoonide tase langeb lühikese aja jooksul, siis meeste testosteroonitase väheneb tavaliselt järk-järgult paljude aastate vältel.
Bostoni Harvardi Meditsiinikooli uroloogiadotsent Abraham Morgentaler ütles väljaandele Medical News Today, et kasutatavad väljendid on problemaatilised, kuna need tõmbavad paralleeli naiste menopausiga, mis pole ilmselgelt õige. Siiski usub ta, et teatud määral võib neid termineid kasutada. “Teisest küljest on nende väljendite puhul oluline asjaolu, et need kirjeldavad avalikkusele olukorda, mis on vägagi sarnane millegagi, mida inimesed juba teavad, muutes nii selle mõistmise lihtsamaks,” selgitas ta.

Testosteroonitase langeb meestel osana vananemisprotsessist. Tavaliselt on languse määr pärast 30aastaseks saamist ligikaudu 1% aastas. Kuid testosteroonitase võib langeda ka haiguse tõttu, mida nimetatakse hüpogonadismiks ja mida põhjustavad munandite või ajuripatsi probleemid.

Vaidluses, mis puudutab testosterooniravi kasutamist eeldatavate hüpogonadismi sümptomite ravimiseks, on keskseks teemaks küsimus, kas täheldatud bioloogilised muutused on hormooni kontsentratsiooni languse tulemus, mida põhjustab reproduktiivsüsteemi patoloogia, lihtsalt vananemisega kaasnev nähtus (vananemisega seotud hüpogonadism) või tingitud muudest asjaoludest, nagu näiteks kilpnäärmeprobleemid ja alkoholi tarbimine.

Testosterooniravi võib hüpogonadismi mõju vähendada. Kuid testosterooniravi kasutamine muidu tervetel meestel, kellel esineb testosteroonitaseme langusest tingitud sümptomeid, on tuliste vaidluste teemaks. “Kahjuks varjutavad kired meie suutlikkust testosterooni puudutavaid tõendusmaterjale objektiivselt hinnata,” hoiatas Morgentaler ajakirjas Medscape avaldatud artiklis.

Kas testosterooniravi on ohtlik?

Morgentaler usub, et testosterooniravi võib aidata testosteroonitaseme langusega seotud sümptomitega patsiente isegi juhul, kui pole dokumenteeritud hüpogonadismi põhjust, nagu näiteks ajuripatsi kasvaja. “Hormoonide nagu testosterooni puudus tekitab teatud sümptomeid,” kirjutas ta. “Mõju on samasugune olenemata asjaolust, kas selle põhjus on kindlaks tehtud või mitte. Kujutage ette, et me võimaldaks hüpertensiooni vastast ravi ainult väikesele osale meestest, kelle puhul on põhjus teada. See oleks absurd.”

Testosterooniravi vastaste argumendiks on eeldatav kardiovaskulaarhaiguste risk testosterooni saavate meeste hulgas. Eelmisel aastal uuendas USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) testosteroonitoodete etikettide infot, lisades kirjelduse võimalikust südameinfarkti ja insuldi riski suurenemisest.
FDA soovitab arstidel kirjutada testosterooniravi välja ainult meestele, kellel madalat testosteroonitaset põhjustavad munandite, ajuripatsi või aju häired, mille tagajärjeks on hüpogonadism.

Enne seda teadet viis Morgentaler aga koos kolleegidega läbi testosterooni ja kardiovaskulaarsete riskide kohta saadaval oleva kirjanduse süstemaatilise analüüsi. Nad leidsid, et ainult neli uuringut kirjeldas negatiivseid ilminguid, paljudes teistes aga täheldati erinevaid positiivseid aspekte, nagu näiteks suremuse vähenemine, füüsilise aktiivsuse suurenemine ning kardiovaskulaarsete riskifaktorite (nagu näiteks keha rasvasisaldus) paranemine.

Kokkuvõtteks märkisid teadlased, et puuduvad veenvad tõendid, mis näitaksid kardiovaskulaarsete riskide suurenemist testosterooniravi korral; vastupidi, esineda võib kasulik seos kardiovaskulaarse tervise ja normaalse testosteroonitaseme vahel.
“Ükski suur ja pikaajaline kontrollitud uuring pole riski kindlalt kinnitanud, ning hetkel näitavad kaalukad tõendid pigem (kardiovaskulaarset) kasu, mida võib tuua seerumi normaalne testosteroonitase, olgu see siis saavutatud loomulikul teel või testosterooniravi abil,” kirjutas Morgentaler.

Üldiselt on olemas tõendeid, mis näitavad, et testosterooniravi võib parandada nii seksuaalseid kui ka mitteseksuaalseid sümptomeid enamikul meestel, ning Morgentaler on seisukohal, et sümptomaatilistel kasutajatel võib see parandada ka üldist tervislikku seisundit. “Testosterooniravi on sobiva patsiendi jaoks hea meetod,” kirjutas ta. “Oluline on selgitada välja mehed, kellel esineb testosteroonipuudulikkus, ning pakkuda neile katseravi. Meeste heaolu huvides on aeg tuua teaduse saavutused ka testosteroonipuudulikkuse valdkonda.”

Nii patsiendid kui ka arstid peavad seda ravivormi üha rohkem väärtuslikuks. Praegu saab USAs testosterooniravi ligikaudu kaks miljonit meest ning selle määramiste arv on viimasel aastakümnel järsult kasvanud.

Artiklis, mis avaldati ajakirjas Journal of the American Geriatrics Society, kirjeldavad Thomas Perls ja David J. Handelsman (PhD) ravi määramise kasvu üksikasjalikult: “USA ravimitööstuses on testosterooni müügikäive suurenenud 324 miljonilt dollarilt 2002. aastal kaks miljardi dollarini 2012. aastal ning välja kirjutatud testosteroonidooside arv 100 miljonilt 2007. aastal poole miljardini 2012. aastal, kusjuures need näitajad ei hõlma täiendavaid koguseid, mis on hangitud apteegist kohapeal valmistatuna, internetist ja kliinikutes toimuvast otsemüügist.” Morgentaler väitis, et sellise kasvu põhjusteks on testosteroonipuudulikkuse alase teadlikkuse suurenemine tervishoiutöötajate hulgas ja vähenenud hirm testosterooniravi ning eesnäärmevähi seostamisega.

Haiguse arvelt teenimine?

Kuid testosterooniravi vastased usuvad, et siin toimivad muud jõud. Oma ettekandes väidavad dr Perls ja prof Handelsman, et USAs ja Kanadas toimunud 10 ja 40kordse kasvu on osaliselt põhjustanud otse tarbijale suunatud tootereklaam ja liiga leebed juhised.

“Me oleme sama meelt teistega, kes leiavad, et testosterooni massturundus koos testosterooniravi määramise lubamisega levinud, mittespetsiifiliste, vanusega seotud sümptomite korral on vaid katse teenida vanusest tingitud testosteroonitaseme languse arvelt seda haigusena esitledes,” kirjutasid nad.

Perls, kes töötab Bostoni Meditsiinikeskuse meditsiiniosakonnas, ütles, et tõendite kohaselt on ravimiturundus peamiseks põhjuseks, miks testosterooniravi on saavutanud niivõrd suure leviku. Ta märkis, et enne 2000. aastat vanusega seotud hüpogonadismi diagnoositava haigusena ei eksisteerinud. “See tekkis siis, kui ravimifirmad ning muud meditsiini- ja internetipõhised ettevõtjad haistsid suure tulu teenimise võimalust, laiendades oluliselt testosterooniturgu uue haiguse loomise kaudu, mille keskmes oli testosteroonitaseme langus koos mittespetsiifiliste tavaliste sümptomitega,” ütles ta.
Selliseid sümptomeid, nagu sugutungi vähenemine, depressioon ja väiksem koormustaluvus, võivad põhjustada ka mitmed muud levinud probleemid, nagu näiteks ülekaalulisus ja suitsetamine, mis samuti testosterooni langust põhjustavad.
“Nendel juhtudel on testosterooniravi meditsiiniliselt ebakohane ja selle asemel tuleks rakendada meetmeid sümptomite peapõhjuse ravimiseks,” ütles ta. Näiteks ülekaalulisuse korral on sobivamateks ravimeetoditeks toitumisjuhised ja füüsiline tegevus, millega ei kaasne samasuguseid riske, nagu FDA on täheldanud testosterooniravi korral.

Testosterooniravi laialdase kasutuse vastased usuvad, et koostatud on erinevaid juhiseid, mis laiendavad hüpogonadismi definitsiooni nii, et see hõlmaks vanusega seotud sümptomeid, mis omakorda suurendab ravi rakendusvõimalusi ja muudab selle väljakirjutamise arstidele lihtsamaks.

Praegu nõuab FDA kasvuhormooni puudulikkuse patoloogilise põhjuse tõendamist enne kasvuhormooni retsepti väljakirjutamist. Perls ja Handelsman leiavad, et samasugust patoloogia tõendamist tuleks nõuda ka testosterooni väljakirjutamise korral.