Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Nanomeditsiini rakendamine vähiravis on kümnendite kaugusel
Snaipiripüss, elu päästvad kullatükid, nanokuulid – kümmekond aastat tagasi kasutatud kõlavatele tiitlitele vaatamata pole sadu uurimusi hiljem endiselt mingit viidet, et tillukestest nanoosakestest võiks saada peatselt vähkkasvajaid tõrjuv imerelv.
Teaduskirjandust analüüsinud töörühm nendib nüüd, et ilma oluliseta muutuseta mentaliteedis ja uuringute fookuses pole edu oodata veel järgmised 30 aastat, kirjutab ERRi Novaator.
''Muidugi ootan ma, et kogukonnas tekib töö peale vastureaktsioon. Terve see artikkel võib välja kukkuda veidi vastuolulisena. Kui guugeldada koos kasvõi mõisteid ''nanoosakesed'' ja ''vähk'', siis näivad kõik leidvat, et nanoosakesed on fantastilised ja kõik on tore. Ma olen nõus, et nende taga olev põhimõte ongi fantastiline, kuid me ei liigu praegu õiges suunas,'' sõnas ajakirjas Nature Reviews Materials ilmunud ülevaate juhtivautor Warren Chan Novaatorile antud intervjuus.
Nanoosakeste vähiravis kasutamist enam kui 15 aasta eest uurima asunud Toronto ülikooli teadlase järeldused põhinevad 232 valdkonda käsitleva töö analüüsil. Chan leidis, et viimase kümne aasta jooksul tehtud katsetes jõudis elusorganismis kasvajarakkudesse keskmiselt vaid 0,7 protsenti teele saadetud osakestest. Seejuures pole näitaja aja jooksul paranenud.
''Kui vaadata meie enda töid, siis oleme lihtsalt eeldanud, et õigesse kohta jõuab 5—10 protsenti osakestest. See tundus loomulik, kuna see tundus olevat niigi tagasihoidlik. Nii olime permutatsioone läbi proovides väga üllatunud, et reaalsuses on see veel suurusjärgu võrra väiksem. Samas pole siis ka ime, et ettevõte ettevõtte järel üritab neid kasutusse võtta, kuid argirakendusteni ei jõuta,'' laiendas Chan.
Täismahus artikkel ERRi Novaatori veebis.
Seotud lood
Tartu ülikooli vähibioloogia uurimisgrupis teadustööd tegev doktorant Anne-Mari Anton Willmore soovib oma teadustööga vähendada vähiravimite kõrvalmõju ja ravimi doosi.
Kõhulahtisus on vedel vesine roojamine kolm või rohkem korda päevas. See võib olla äge (kuni 7 päeva), pikaajaline (8–13 päeva) ja krooniline/püsiv (> 14 päeva). Lapseeas esinev kõhulahtisus on tavaliselt viiruslik ning sellega kaasneb sageli oksendamine ja kehatemperatuuri tõus.
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele