Ainult tellijatele

21. mai 2016

Ainult tellijatele

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

On raske leida eriala, haigust või terviseprobleemi, mille puhul muutus patsiendi käitumises või eluviisis ei annaks olulist panust paranemisse või probleemi ennetamisse. Siiski on arstid ja õed sageli probleemi ees, kuidas motiveerida patsienti seda muudatust tegema. Kuidas saada ta nii kaugele, et ta võtaks ka omapoolselt vastutuse vajadusel enda elu ümber korraldada?

Traditsiooniline nõustamine tähendab seda, et tervishoiutöötaja jagab patsiendile ohtralt nõuandeid, mida aga erinevate uuringute kohaselt järgitakse vähem kui pooltel juhtudel. U 30-60% juhtudest on nõuanded ununenud juba tund hiljem pärast nende andmist. Nii nagu seemet saab külvata vaid viljakasse ja ettevalmistatud pinnasesse, nii pole mõtet ka nõuannetel, mille vastuvõtmiseks ei ole patsient veel valmis. Mitte valmisolekut näitab see, et patsient hakkab vastu argumenteerima, leidma omapoolseid põhjuseid ja põhjendusi, miks ühte või teist soovitatut on raske ellu viia. Ta võib ka lihtsalt vaikides kuulata või siis näiliselt nõustuda, aga tegelikkuses ei juhtu midagi. Halvemal juhul võib kahjustuda ka patsiendi ja arsti suhe, sest patsient võib tunda end rünnatuna.