Foto: Andres Haabu

Seda, et psühhiaatrite arv Eestis lähema 20 aasta jooksul võiks tõusta soovitud tasemele, ei juhtu: me teame, kui palju on meil töötavaid psühhiaatreid, kui paljud on residentuuris, kui suur on koolitustellimus, kirjutab Eesti Psühhiaatrite Seltsi president ja Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets.

Seetõttu näeb psühhiaatria arengukava psühhiaatrilise abi kättesaadavuse parandamisel kaht olulist suunda: esiteks perearstide suuremat vastutust psühhiaatriliste probleemide ravis ja teiseks vaimse tervise õdede ja kliiniliste psühholoogide osakaalu tõstmist psühhiaatrilises meeskonnatöös.

Esmatasandi tervishoiu jätkuv integreerimine psühhiaatriliste haiguste ravisse on loogiline ja ainuvõimalik areng. Esmatasand peab saama nende haiguste ravimisel selge rolli ja ka võimekuse (vaimse tervise õed, psühholoogiliste- ja psühhoteraapia teenuste kättesaadavuse parandamine).

Selts näeb perearstide rolli kasvuvõimalusi eeskätt kerge ja mõõduka raskusastmega meeleolu- ja ärevushäirete ravi osas ning nende patsientide osas, kelle juhtiv terviseprobleem on somaatilise meditsiini poolel, kuid koos kaasuva psüühikahäirega. Piisava psühhiaatrilise taustatoe korral on perearstisüsteem võimeline hakkama saama enamike stabiilses seisundis psühhiaatriliste patsientidega. Selleks peab aga psühhiaatrilise abi pakkuja tagama perearstile võimaluse patsientide konsulteerimiseks ja vajadusel ravi korraldamise üle võtmiseks kiireid lahendusi vajavates olukordades: suitsiidoht, psühhoosi ägenemine jne. Informatsioonivahetus psühhiaatri ja perearsti vahel on oluline ka perearsti väljastatavate tervisetõendite sisulise kvaliteedi tagamisel.

Oluline on tagada, et nende pikaaegsete haigusjuhtude korral, kus patsiendi psühhiaatriline ravi toimub psühhiaatri meeskonna poolt, säiliks patsiendil kontakt oma perearstiga. Perearstide parem võimekus psüühikahäirete ravis eeldab vaimse tervise õdede lisamist perearsti meeskonda ja kliiniliste psühholoogide (aga ka muude nõustamisteenuste pakkujate) suuremat kaasamist. Tervisekeskustes peaks töötama 3–5 perearsti kohta üks vaimse tervise õde, kellel peaks olema töine kontakt ja juhendamine sama piirkonna psühhiaatrilise teenuse osutajaga. Vaimse tervise õdede väljaõpet oleks sellega seoses vaja märgatavalt suurendada, kuna hetkel napib neid ka psühhiaatrilise abi süsteemis.

Saatekiri psühhiaatrias: poolt ja vastu. Tuleb tõsiselt kaaluda ka saatekirja nõude kehtestamist psühhiaatri vastuvõtule, nagu see on kasutusel suures osas Euroopa riikides. Selle nõude kehtestamine aitab eesmärgipärasemalt kasutada piiratud eriarstide ressurssi.

Samas oleks formaalne saatekiri vaid takistuseks patsiendi õigeaegsel psühhiaatri juurde jõudmisel. Lahenduseks võiks olla e-konsultatsiooni põhimõtete edasiarendus, kus esmane kontakt vaimse tervise probleemide lahendamisel oleks esmatasandil, kuid keerulisematel juhtudel saaksid patsiendid edasi liikuda psühhiaatrilise abi süsteemi koos juba olemasoleva informatsiooniga patsiendi olukorra ja lahendamist vajavate probleemide kohta.

E-konsultatsioon psühhiaatrias: millal kasutada? E-saatekirjaga psühhiaatri e-konsultatsioonile tuleks suunata vähemalt 19aastased patsiendid psüühikahäire ravi muutmiseks, kui senine ravi pole andnud tulemusi või on põhjustanud kõrvaltoimeid ning ka psüühikahäire täiendavate diagnoosimis- ja ravivõimaluste vajaduse hindamiseks (sh isiksuse uuring, psühhoteraapia vajadus, töövõimetuslehe pikendamise põhjendatus). Ei tohi unustada, et ka e-konsultatsiooni korral on vajalik patsiendi nõusolek!

Tuleb arvestada, et e-konsultatsiooni korral saab konsultant tugineda vaid saadetud informatsioonile. See teeb vastamise keeruliseks olukorras, kus oleks vaja patsiendi pikemaaegset jälgimist või orgaaniliste häirete korral, kus põhihaiguse ravi puudub või kasutatakse psühhofarmakone sümptomikontrolli eesmärgil.

Kehtiv regulatsioon välistab e-saatekirja kasutamise vältimatut psühhiaatrilist abi vajavate seisundite korral (sh tahtest olenematu ravi vajaduse olemasolul) ning suitsiidiriski hindamiseks. Kui patsienti on lähiminevikus konsulteerinud/ravinud psühhiaater, võiks e-konsultatsiooni suunata sellele konkreetsele arstile. Laste ja noorukite e-konsultatsiooni osas ei ole seni reeglites veel kokku lepitud, läbirääkimised käivad.

E-konsultatsioon ei taga reeglina kiiremat vastuvõtule pääsu olukorras, kus ooteajad psühhiaatri vastuvõtule on pikad.