Üle viiekümnesed kogevad tihti probleeme erektsiooniga

Allpool vastab androloog Kristjan Pomm mõnele küsimusele selle kohta. kui suur osakaal mehe tervisemurede skaalal on erektsioonihäiretel. 20. mail esineb doktor Pomm erektsioonimurede ettekandega veebiseminaril.

Väga suure üldistusena saab näiteks öelda, et üle 50 aastastest meestel pooled on kogenud probleeme erektsiooniga. Seksuaaltervisega seotud muredest on see kindlasti üks sagedasemaid. Noortel meestel on see pigem ajutine ja paaril protsendil meestest esinev ning vanuse tõustes ja sõltuvalt ka elustiilist ja eluviisist vanusega sagenev seksuaalhäire

Orgaaniliste erektsioonihäirete peamised tekkepõhjused on veresoonkonna haigused, mille tagajärjel tekib arteriaalse vere pealevoolu puudulikkus peenisesse, näiteks suurte veresoonte kahjustumine ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise tagajärjel, väikeste veresoonte kahjustumine diabeedi korral, kõrge vererõhk. Uuringutes on leitud, et erektsioonihäire esinemine võib olla esimene tunnus, mis viitab kahjustusele südame-veresoonkonnas ja neil meestel, kellel on esinenud erektsioonihäire on kõrgem risk haigestuda südameinfarkti või ajuinsulti. Orgaaniliseks probleemiks võivad olla ka sisenõrenäärmete talitluse häired, sh madal testosterooni ehk meessuguhormooni tase ja ka kilpnäärme haigused.

Üheks võimalikuks endokriinseks probleemiks, õnneks küll üsna harva esinevaks, võib olla ka prolaktinoom ehk hüpofüüsi kasvaja, mille puhul tõuseb oluliselt prolaktiini tase veres, mis omakorda viib alla testosterooni taseme. Neuroloogiliste põhjustena saab välja tuua näiteks väikeste närvide kahjustumise diabeedi korral, väikese vaagana närvide kahjustuse kirurgilise operatsiooni, nt eesnäärmeoperatsioon, tagajärjel, selja- vaagnatraumad, millega kaasneb seljaaju funktsioonihäire, neuroloogilised haigused nagu näiteks hulgiskleroos, insult, entsefaliit, epilepsia ning Parkinsoni tõbi.

Erektsioonihäirete põhjused võivad lisaks kaasuvatele haigustele olla seotud ka kasutatavate ravimite kõrvaltoimetega. Nii on näiteks osad kõrge vererõhu- ja südameravimid, aga ka antidepressandid ja uneravimid ning eesnäärmeravimid seotud erektsioonihäirete tekkeriskiga. Sellest tulenevalt tuleb kaasuvaid haigusi ravides võimalusel valida ravim ka seksuaalsust silmas pidades. Mõnikord võib abi olla ravimite manustamisaja muutmisest, annuse muutmisest.

Erektsioonihäiretega võivad seostuda ka teised vaid mehele omased haigused, nagu põletikud eesnäärmes, mille puhul võib samuti olla häiritud verevarustust ja närviregulatsioon peenise piirkonnas ja ka munandipõletikud, mille puhul on häiritud meessuguhormooni tootvate munandite tavapärane toimimine. Suurenenud eesnäärme ja krooniliste eesnäärmepõletike korral on samuti üheks võimalikuks probleemiks häired erektsiooni saavutamise osas ning seega on vajalik tegeleda ka eesnäärmehaiguste raviga.

Elustiilil on väga suur tähendus ja hea oleks, kui iga mees teadvustaks noorena, et tervislikud eluviisid on oluline tervise ja sealhulgas muidugi ka seksuaaltervise nurgakivi. Kõik, mis kahjustab veresoonkonda, aga ka seksuaalse erutusega seotud vaimseid ja närviülekandega seotud mehhanisme, on ka erektsioonihäire kujunemisel olulised.

Võimatu on mainimata jätta suitsetamist, alkoholi liigtarvitamist ja vähest füüsilist aktiivsust ning ülekaalu erektsioonihäiretega seoses. Kui noores eas ei pruugi need tegurid seksuaalsust pärssida, siis vanemas eas, ennekõike just pikaajalise/kroonilise probleemina, on need olulised riskitegurid nii südame-veresoonkonnahaiguste kui ka seeläbi ka erektsioonihäirete tekkes. Ülekaal ja meessuguhormooni tase on otseses seoses – kõrge kehakaalu korral muutub mehe hormonaalne regulatsioon ja meessuguhormooni tase langeb. Vähenenud hormoonitase aga põhjustab väsimust, kurnatust, raske on keskenduda, langeb suguiha ning kaasneda võivad ka erektsioonihäired.

Krooniline ülemäärane alkoholi tarvitamine rikub mehe munandite talitust ja toimib toksiliselt munandites paiknevatele Leydigi rakkudele, mis on seotud meessuguhormooni tootmisega. Alkohol muudab ka hormoontasakaalu ja ainevahetust, mis viib omakorda meessuguhormooni taseme alla ning kõrgendab naissuguhormooni taset. Sellisel juhul võib erektsioonihäirete ravimitest küll abi olla, aga kui mees ise kehakaalu langetamiseks midagi ette ei võta ja oma kahjulikke harjumusi ei muuda, siis püsivat tulemust loota ei saa.

Noorel mehel, kellel on alanud elu esimene suhe ja tegu psühholoogilist laadi erektsioonihäirega, siis see laheneb edukalt 99% juhtudest ja abi võib olla ka vaid emotsionaalse tasakaalu taasleidmisest, heast ja mõistvast partnerist ja julgest uuesti proovimisest. Lisaks ka vajadusel mõni erektsiooni tugevdav ravim aitab väga edukalt seda tüüpi erektsioonihäiret ravida. Raskeimatel juhtudel, kui on tegu näiteks lülisambatraumadega või ka vaagna piirkonna operatsioonide, sh radikaalse prostatektoomia tagajärjel tekkinud erektsiooni tekkimisega seotud närvide kahjustusega, aitavad edukalt otse peenisesse süstitavad erektsiooniravimid. Võimalik on paigaldada ka peeniseprotees, mis on raskeimatel juhtudel ravivõimaluseks.