Konverentsi vestlusringi juhtis Meditsiiniuudiste peatoimetaja Kadi Heinsalu.
24.01 toimub samal teemal ka Äripäeva Akadeemia koolitus. Lektor on Soraineni advokaadibüroo vandeadvokaat Lise-Lotte Lääne.
Kuidas haiglates praegu patsiendijuhtumeid käsitletakse?
Pärnu haigla kvaliteedijuht Teele Orgse: Eri haiglates on praktikad väga erinevad. Pärnu haigla tegi süsteemse tagasiside süsteemi aastal 2005. Patsientide tagaside läbib väga selge protsessi, vajadusel moodustame ravikvaliteedi komisjonile. Lisaks leiame probleeme (ravivigu, patsiendiohutusjuhtumeid) ka ise.
Oleme pidevalt retrospektiivselt patsiendiohutusjuhtumeid otsinud juba kolm aastat. Need leiatakse üles kas nn päästikute või raporteerimiste teel. Julgen öelda, et Pärnu haigla tase on maailma keskmine. Oleme tagasisidet saanud ka kolleegidelt, näiteks PERHist – see on väga hea koostöö. Juhtumeid alati arutatakse, aga kõige tähtsam on parendamine – meil on selleks andmebaas. Niisama arutamine ei vii kuskile – tähtis on olukorda muuta.
PERHi kestliku arengu teenistuse juht Priit Tohver: Süsteem on sarnane Pärnu haiglale, juhtumid jõuavad meieni sagedamini töötajate enda raporteerimise kaudu. Kui on tõsine juhtum, siis jõuab see vähemasti haiglaülesesse komiteesse, kes analüüsib ja teeb parendusettepanekuid.
Osa juhtumeid tulevad esile patsiendi kaebuse kaudu ja osa juba koos nõudega haigla vastu. Kui tuleb ainult kaebus, suhtleme patsiendiga ise ja anname tagasisidet, mis meie meelest juhtus. PERHi võtmes on selliseid nn juristiga tuldud juhtumeid või TKEsse minevaid kaebusi kuus mitu, konkreetseid kahjunõudeid esineb vähem kui korra kuus.
Patsiendiohutusjuhtum ei ole raviviga – seda tuleb toonitada. Näiteks kui patsient saab ravimi koostoimel kõrvalmõju, mis on kahju, aga pole ennetatav. Patsient oskab väga hästi hinnata suhtlusstandardit ja edaspidist hinnatakse selles valguses. Meie pooldame patsiendiohutusjuhtumi osas maksimaalset läbipaistvust, ka patsiendile selgitamist, mis ja miks võis juhtuda. Mida rohkem varjatakse, seda rohkem on patsient valmis edasi vaidlema. Oleme olnud avatud ja kaardid lauale pannud ning ka ise TKE komisjoni minna soovitanud.
Vandeadvokaat Ants Nõmper: Kui vaatame, kust vaidlused tekivad, siis kes maksab, tahab ka tulemust – teema on hambaravi ja esteetiline meditsiin. Teine põhjus on lõpptulemuse subjektiivne hinnang, kus teema on taas esteetiline meditsiin. Kolmandaks on kogu aeg olnud juhtumeid, kus patsiendi ootused on kõrgemad kui tegelikkus annab, näiteks sünnitusabi.
Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni juht Marika Väli: Tavaliselt arutame juhtumeid kord kvartalis, aga viimasel ajal isegi sagedamini. Kaebuste arv on aastate kõikes enam-vähem sama püsinud – iga kord 170–190 juhtumit, mis on ka optimaalne, mille suudame ära arutada.
Kaebused saabuvad meile jooksvalt ja nii me neid ka lahendame. Patsient saab meilt tasuta head tagasisidet, aga ootused on mõnikord suuremad. Kui rääkida vigadest – mulle see sõna ei meeldi – siis sellest 170–180 juhtumist on meie mõistes põhjendatud kaebusi 30–40. Igal koosolekul nendime fakti, et esineb ka ebakollegiaalsust – ärge öelge patsiendile seda, mida te ei taha, et teie kohta öeldakse. Peale 1. juulit 2024 saab selle komisjoni töö läbi.
Hetkel kuum
IBD patsiendiühingu juht Janek Kapper: Kui tervis on halb, ei jaksa võidelda. Paljud probleemid langeksid ära, kui oleks parem kommunikatsioon. Peaksime rohkem suhtlema, sest teadlik patsient teab, mida oodata.
Mis hakkab juhtuma alates suvest?
Kindlustusseltside liidu juht Mart Jesse: Kindlustusseltsid ei ole tohutus vaimustuses, sest nad pole kunagi vaimustuses kohustuslikust kindlustusest, mis võib küll paista kerge rahana. Tervishoiuteenuse vastutuskindlustus on siiski juba olemas, enamik töötajaist on sellega kaetud. Eestis tegutseb praegu kümme seltsi ja vaid kaks on öelnud, et hakkab seda teenust pakkuma, kolmas lubas otsustada jõuludeks. Nimesid ma ei saa veel öelda, aga see näitab ära, et ultra atraktiivne see pakkumine pole. Põhjus on selles, et tervis ja sellega seotud vastutuse kindlustamine on kõige keerulisem valdkond üldse.
Kohtusse minek on alati üks võimalus ja jääb selleks ka edaspidi. Tulles tagasi selle juurde, et haiglates tuleks paremini patsiendiga suhelda, siis Soomes räägitakse, et suur osa nõudeid hoitaks ära, kui oleks normaalne kommunikatsioon patsiendiga – see võtaks märkimisväärse osa rahalisest survest maha.
Rahalised piirmäärad seaduses on tõesti üsna mõõdukad. Kahju hüvitamine on keeruline ja pika ajaga seotud protsess, mis sõltub inimesest ja juhtumist. Kunagi mõeldi välja valuraha süsteem, kus sõltuvalt astmest saad sama summa, oled sa noor või vana, töötav või pensionär. Nüüd on teine lähenemine ja võimalik saada mittevaralist kahju ja kui see näib väike, saab alati mina kohtusse. Tõsi, senine kohtupraktika on väga tagasihoidlik ja summasid väga suureks ei ole aetud – sellest võidaksid edaspidi ainult advokaadid.
Nõmper: Seaduses ette nähtud hüvitused 30 000 eurot ja 100 000 eurot on numbrid, mida on praegu reaalselt kohtust saadud. Kui numbreid tõsta, tõusevad ka kindlustusmaksed. Rääkides väiksemast otsast, siis väikese sõrme äralõikamise eest (raviviga) maksab süsteem hetkel null eurot, kui kõik läheb nii, nagu eelnõus kavas. Kriminaalvastutus on nüüd peaaegu välistatud ja ka tsiviilvastus väheneb. Arvan, et kohtuasju väga ei lisandu. Eesti patsient on ratsionaalne ja lepib summaga, mille saab kohe kätte. Saada 30 000 eurot on kolm korda rohkem, kui siis, kui sama diagnoos tuleks liiklusõnnetusest.
Orgse: Tänane vestlus näitab hästi seda, et oleme tänu selle seaduse vastuvõtmisele hakanud patsiendiohutusest rääkima. Tahan rõhutada, et vastutuskindlustuse seaduse vastuvõtmine ei ole olnud patsiendiseaduse vastuvõtmine. Ainukene kasu on kriminaalvastutuse äravõtmine patsiendiohutuse võtmes. Neil asutustel, mis pole seni süsteemselt patsiendiohutusele mõelnud, tekib kohustus teatud üksikuid tegevusi teha.
Tohver: Ma ei ole kindlustusekspert, aga mis on selle seaduse juures väga oluline ja mida ma väga toetan: kriminaalkorras vastutusest vabastamine, patsiendiohutusjuhtumite parem kaitsmine – tekivad stiimulid neid juhtumeid raporteerida. Eesmärk pole saada suuri hüvitusi, vaid et patsiendil oleks ohutum. See on ka tervishoiutöötaja kaitsmine. Uuringud on näidanud, et kui keegi on seotud raviveaga, siis see tunne jääb ketrama, kuni inimene seda varjab. Kui ei ole vastavat kultuuri, siis ta pigem eelistab varjata.
Väli: Kui kriminaalasjad vähenevad, siis tsiviilasju ei pruugi vähemaks jääda – patsient ei ole saadud summaga rahul ja võib kohtusse pöörduda. Seega võiksid olla ikkagi mingid piirid. Teiseks kindlustusseltsidele tekivad meedikute komisjonid, mis peavad olema neutraalsed – kui on sama asutuse meedik, saab taas kohtusse kaevata. Me suhtleme patsiendiga 3–4 korda enne, kui asi selgeks saab. Keegi peab seda tööd ju tegema – soovitan asjad teha võimalikult läbipaistvaks, et patsiendid ei pöörduks kohtusse.
Jesse: Rääkides sellest, kas kindlustust on vaja, siis tegelikult ei ole PERHil või kliinikumil seda vaja – nad suudaksid oma jooksvast rahavoost need üksikud nõuded kinni maksta. Seda on vaja väiksematel asutustel, mis satuksid tõsistesse raskustesse, kui kohtusse jõuaksid.
Lisaks hakkaks ka nende ravivigade info jõudma suurde andmebaasi. Kindlustusandjad võtavad kindlasti üle teatud kommunikatsiooniosakonna rolli – sellest räägib Soome kogemus. 2/3 nõuetest päädivad keeldumisega, sest tegu pole kahjujuhtumiga. Kui kätt opereeritakse ja nädala pärast on valu, on see normaalne osa taastumisprotsessist, mitte raviviga. Seltside ülesanne on see ära seletada.
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele