Õetudeng haiglapraktika järel: rõõmu ja elevuse kõrval oli ka kurvastust

Intervjuu Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) üld- ja onkoloogilise kirurgia osakonnas suvepraktikal olnud Kristi Laursooga, keda augusti keskpaigast ootab ees uus ja põnev etapp – ta jätkab õpinguid Taanis. ITKs saadud kogemust hindab ta ülivõrdes ja kiidab väga oma juhendajat Jaanika Mägit. Ainsaks probleemiks oli tema jaoks see, et vahel ei kasutanud kolleegid suhtluskeelena eesti keelt ja ta ei saanud kogu tööalast infot kätte.

Minu senise praktika peamine fookus on olnud kliinilised õendustegevused haiglakeskkonnas ehk igapäevane õetöö patsientidega. Praktikakohaks valisin üld- ja onkoloogilise kirurgia osakonna ITKs, mis pakkus laiahaardelist ja mitmekesist kogemust.

Samas märkasin ka mõningaid väljakutseid. Usun, et osakond vajaks juurde õdesid, kuna töökoormus on suur ja patsiente palju. See on kahjuks tuttav probleem kogu Eestis ning tõenäoliselt süveneb see veelgi. Teise tähelepanekuna tooksin välja keeleoskuse teema. Mõnes olukorras tundsin, et jäin info vahendamisest kõrvale, sest minu juuresolekul ei kasutatud töökeelena eesti keelt. Usun, et patsiendiga seotud info peaks alati olema edastatud eesti keeles, et tagada arusaadavus ja turvalisus. Isiklikke kogemusi ja jutuajamisi võib jagada ükskõik millises keeles, kuid patsiendiga seotud suhtlus peaks jääma ühtseks ja arusaadavaks.

See tähelepanek ei puuduta ainult minu praktikakohta, vaid ka teisi osakondi, kus käisin patsiente abistamas. Mul on võrdlus varasema töökohaga teises haiglas, kus eesti keele kasutamise tähtsust töökeelena rõhutati pidevalt ning see tagas sujuvama ja turvalisema töökorralduse. Kuigi selliseid olukordi ei olnud väga sageli, olid need piisavalt olulised, et tahan edaspidi sellele vajadusel tähelepanu juhtida.

Üheks kõige väärtuslikumaks kogemuseks sellel praktikal pean piiride tunnetamist ja õe eetika rakendamist päris tööolukordades. Koolis on küll rohkelt praktilisi tunde ja rollimänge, kuid need toimuvad turvalises ja kontrollitud keskkonnas, mis ei anna alati täielikku ettekujutust sellest, mis haiglas ees ootab. Päris patsient ei pruugi olla alati heas tujus, naeratav või mõistev ning ühes vahetuses võib kohata väga erinevaid isiksusi. See pani mind palju mõtlema, kuidas igaühega sobival viisil suhelda ja usalduslikku kontakti luua.

Kirurgilises osakonnas on oluline, et patsient hakkaks pärast operatsiooni võimalusel ise toimetama ega veedaks kogu päeva voodis ühes asendis. Meil olid osakonnas suurepärased füsioterapeudid, kuid ka õe rollis tuli sageli olla see, kes patsienti motiveerib liikuma. Vahel tuli päris palju nuputada, kuidas julgustada kedagi voodist istuma või püsti seisma, kui see lõpuks õnnestus, oli tunne väga rahuldustpakkuv.

Väga väärtuslikuks pean ka oma vahetusi juhendajaga. Meie koostöö oli soe ja toetav ning Jaanika juhendamisel sain proovida paljusid protseduure ja tegevusi. Sageli arutlesime koos haiguslugude üle, lugesime õenduspäevikuid ja püüdsime luua patsiendi olukorrast terviklikku pilti, see oli äärmiselt huvitav ja arendav.

Mälestustesse jäävad ka need hetked, kus kõik ei läinud plaanipäraselt. Näiteks kanüüli paigaldamine, verekülvi võtmine või mõni muu protseduur, mis ei õnnestunud esimesel korral. Usun, et just sellised olukorrad on õppeprotsessi lahutamatu osa, eksimustest sünnivad tugevad praktilised oskused. Oluline on olla aus iseenda suhtes, teha peegeldus, mõista, mis juhtus, ja proovida uuesti.

Üks meeldejäävamaid hetki sellest praktikast oli pikk ja sisukas vestlus ühe patsiendiga. Istusime kahekesi ja rääkisime umbes tunni. See oli siiras, aus ja südamlik vestlus kahe erineva põlvkonna vahel. Palusin talt luba, et kirjutada temast oma praktikaaruandes, ning ta nõustus. See hetk jäi mulle meelde just oma haavatuse ja inimlikkuse tõttu, vahel ei ole vaja palju, et tekitada tõeline side.

Teine kogemus, mis jääb igaveseks mu südamesse, on seotud patsiendiga, kes kahjuks meie seast lahkus. Meie palliatiivravi õppejõud on öelnud, et esimene selline kogemus jääb alati meelde ja tal oli õigus. Uskusin siiralt, et suudan teda motiveerida rohkem enda heaks tegema, kuid seekord jäi ta oma võitluses alla. Olin osakonnas, kui tema pere tuli teda vaatama. Kuulsin eemalt, kuidas üks lähedane temaga rääkis, see tõi pisarad silma. Ütlesin abikaasale, et kuigi patsient ei ole enam teadvusel, kuuleb ta siiski, ning julgustasin teda ütlema kõik, mis veel südamel.

Sellel õhtul süütasin kodus küünla tema mälestuseks. Pisaraid tuli palju, sest olin veetnud temaga mitmeid vahetusi ja ta oli mulle hinge pugenud. Tean, et tegin tema heaks kõik, mida oskasin. Viimasel päeval hoidsin tema kätt ja ütlesin, et kõik on hästi ja ta on hoitud. Sellisteks hetkedeks ei saa meid täielikult ette valmistada, kuid me saame olla kohal, nii patsiendile kui tema perele, kasvõi lihtsalt vaikides ja kätt hoides.

See kogemus tuletas mulle meelde, milline õde ma soovin olla: inimlik, hooliv ja natuke teistsugune, selline, kes jääb meelde mitte ainult oma professionaalsuse, vaid ka soojuse ja empaatia poolest. Meie patsiendid on kellegi emad, isad, vennad, õed, vanaemad, vanaisad ja parimad sõbrad ja nad väärivad parimat hoolt, et nad saaksid olla olemas oma kõige kallimate jaoks.

Olen alati uskunud, et igal õppijal peaks olema mentor, kelle poole saab alt üles vaadata , inimene kellelt ammutada teadmisi ja oskusi ning kelle eeskujul kujundada oma professionaalne identiteet. Hea praktikajuhendaja loob võimaluse õppimiseks, pakub turvalist keskkonda ja aitab ületada hirme, mis muidu võiksid arengut pidurdada. Samas tean, et suurim roll on õppijal endal, sammud tuleb ise astuda.

Minu praktikajuhendaja Jaanika Mägi on minu jaoks tõeline eeskuju, keda mäletan ilmselt kogu elu. Tema rahulik meel ja usaldus minu vastu andsid mulle julguse proovida paljusid käelisi protseduure, mida ma ehk muidu poleks kohe ette võtnud. Ta uskus minusse ja see inspireeris mind ise katsetama. Väga hindan ka tema oskust patsiente motiveerida, end vajadusel ennast kindlalt kehtestada ning samal ajal jääda empaatia võimeliseks, see on midagi, mille panin enda jaoks kõrva taha.

Rasketel hetkedel oskas ta luua laiemat perspektiivi, selgitada tehtud otsuseid ja anda mulle hea küsimuse, mida endalt alati küsida. Tema loomingulised lahendused erinevates olukordades olid vahel lausa üllatavad “Wow, nii saab ka!”. Lisaks on tema teadmistepagas, lai silmaring ja kogemus muljetavaldavad.

Tunnen, et sain tema käe all justkui “suured kingad”, mille sisse astuda ja mida oma õe teekonnal tasapisi täita. Jaanika on ITKs tõeline pärl, inimene kelle hoolde usaldaksin oma tervise igal ajal.

Taanis jätkan oma kliinilist praktikat, kuid seekord teises osakonnas, põhifookuses on endokrinoloogiliste probleemidega patsiendid, kes vajavad haiglaravi ja jälgimist. Suur osa patsientidest on diabeetikud, mis teeb selle kogemuse minu jaoks eriti väärtuslikuks. Olen väga õnnelik, et just sellesse osakonda sattusin.

Lisaks igapäevasele tööle on mul plaanis teha projektipõhine praktika, mis keskendub II tüüpi diabeedile. Sellel aastal on ees ka teine välisõpikogemus, samuti seotud diabeetikute raviga, ning näen juba praegu võimalust kirjutada oma lõputöö samal või sarnasel teemal.

Taani valik sündis osaliselt sisetunde ajel, kuid ka soovist näha maailma õnnelikema elanikkonnaga riiki, seda tiitlit on nad kandnud juba mitu aastat. Usun, et üks osa nende heaolust on seotud ka tervishoiusüsteemiga. Soovin õppida nende lähenemist patsiendisuhtlusele, patsiendiõpetusele ja haiguste ennetusele, ning mõista, millist rolli kannab õde selles protsessis. Olen kindel, et leian lahendusi ja praktikaid, mis toimivad neil väga hästi ning millest ka meie Eestis võiksime õppida.

Ootan väga võimalust näha ja kogeda Taani meditsiini igapäevast toimimist. Praegune suhtlus haiglaga on olnud väga toetav ning ees ootab rohkelt erinevaid õpikogemusi. Usun, et meie väikeses riigis võiks igal spetsialistil olla soov end täiendada ka väljaspool Eestit, et pakkuda patsientidele kõige uuemaid ja tõhusamaid ravivõimalusi. Olen veendunud, et see ei jää minu viimaseks praktikaks välismaal.

Tahan siinkohal tänada nii kooli kui ka riiki, kes on loonud meile võimalused õppiränneteks, see avardab silmaringi ja rikastab nii õppijat kui ka kodumaist tervishoidu.

See praktikaperiood on õpetanud mulle väga selgelt, milline õde ma soovin olla ja milline kindlasti mitte.

Üks põhjus, miks otsustasin õeks õppida, oli teadmine, et õed veedavad patsiendiga kõige rohkem aega. See annab meile ainulaadse võimaluse toetada ja motiveerida patsiente nende tervenemisteekonnal, aidata neil teha paremaid valikuid elustiili, toitumise ja ravi käitumise osas. Mind kõnetab sügavalt ennetav meditsiin, mis on näiteks USAs väga levinud – kuidas ennetada haiguste teket või hoida kroonilisi haigusi remissioonis. Haiglapraktika avas mulle aga ka silmi: väga paljudel patsientidel on mitmeid kaasnevaid kroonilisi haigusi, mis on kohati hirmutav. Isiklikult tunnen suurt huvi just krooniliste haigustega patsientide ja nende õpetamise vastu, sest teadmised ja teadlikkus on sageli parim tööriist tervise hoidmisel.

Üheks oluliseks mõtteks, mille siit kaasa võtan, on küsimus:“Kas see on minu võitlus, mida pidada?” Olen loomult väga hooliv ja patsiendikeskne, ning alati on neid patsiente, kes oma loo ja olemusega rohkem hinge poevad. Mõnikord aga ei saa enam nende olukorda muuta, lahkumine on lähedal. Sellistel hetkedel võib tekkida soov nende eest “võidelda” rohkem kui see on realistlik või vajalik, justkui oleks see minu isiklik lahing haiguse vastu. See lause aitab mul meenutada, et enda vaimse tervise hoidmine on sama oluline kui patsiendi toetamine.

Olen mõistnud, et me ei tea kunagi, millisel hetkel astume kellegi ellu, ega seda, mida nad tegelikult endas kannavad või parasjagu läbi elavad. Õdedena ei tohiks me kunagi anda hinnanguid või läheneda eelarvamustega, meie roll on olla kaastundlikud, toetada patsienti kriisides ja viia ellu raviplaan, mis on loodud just tema jaoks. See on väärtus, mille soovin oma karjääri jooksul alati alles hoida.