Kadri Englas: Rehabilitatsioon on rohkem kui lihtsalt taastumine
Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse juhatuse esimees Kadri Englas kirjutab oma arvamusloos, et rehabilitatsioon ei ole pelgalt füsioteraapia, vaid mitmetahuline protsess, mis toetab inimest tervikuna, andes usku sellesse, et ta saab oma eluga ise hakkama ka siis, kui olukord on keeruline või püsivalt muutunud.
Küsimus, milleks on maailmale rehabilitatsiooni vaja tundub esmapilgul keeruline, kuid vastus võib olla üsna lihtne. Kui maailma terviseorganisatsioon (WHO) 1970. aastate alguses Alma-Ata deklaratsiooni allkirjastas, määratleti seal viis tervishoiu alustala: ennetus, tervisedendus, ravi, palliatsioon ja rehabilitatsioon.
Ravi saab sageli kõige rohkem tähelepanu ja seda põhjendatult. See aga ei tähenda, et teised alussambad oleksid vähem tähtsad – vastupidi, mõnikord võib just neis olla peidus vajalik lahendus.
Viimase kahe kümnendi jooksul on minu töö ja mõtted olnud tihedalt seotud rehabilitatsiooniga. Olen püüdnud paremini mõista, mis rehabilitatsioon on ja kuidas seda inimeste jaoks tõhusamalt korraldada. Mida me tahame, et rehabilitatsioon saavutaks? Mida see valdkond peaks inimestele pakkuma? Üks on kindel: rehabilitatsioon võib olla elupäästev, kui ravi on lõppenud, kuid elu vajab jätkamist.
Rehabilitatsiooni nähtamatu roll
Eestis ja mujal maailmas soovitakse üha enam siduda tervishoidu ja sotsiaalteenuseid ühtseks süsteemiks. Rehabilitatsioon jääb selles vestluses tihti tagaplaanile, sest seda on keerukas nii korraldada kui ka mõista. Vaatamata sellele ei tohiks rehabilitatsiooni lihtsuse huvides „pesuveega välja visata“. Selleks, et see nii ei läheks, tuleb rehabilitatsioonist rohkem ja teadlikumalt rääkida.
Rehabilitatsioon eksisteerib selleks, et inimesed tuleksid paremini toime oma terviseseisundi, igapäevaelu ja sotsiaalse olukorraga. Selle eesmärk on toetada inimese funktsioneerimist nii, et ta saaks oma eluga võimalikult iseseisvalt ja täisväärtuslikult hakkama. See võib tunduda lihtne määratlus, kuid tegelikult sisaldab see väga palju.
Toimetulek on kompleksne nähtus
Inimese suutlikkus oma terviseseisundiga toime tulla ei sõltu ainult meditsiinilisest diagnoosist ja ravimitest. See sõltub tema isikuomadustest, elukeskkonnast ja sotsiaalsest võrgustikust. Näiteks, kui ratastoolis inimene elab neljandal korrusel ilma liftita majas, on keskkond tema iseseisvuse oluline takistus. Samamoodi mõjutab taastumist inimese meeleseisund – pessimistlik, jõuetu ellusuhtumine nõuab hoopis teistsugust tuge kui tegus ja lootusrikas suhtumine. Ülihooliv lähedane võib muutuda taastumise takistuseks samamoodi nagu need, kes triivivad raskuste saabudes kaugemale.
Sellised tegurid ei ole kritiseerimiseks, vaid mõistmiseks. See, kes me oleme ja millised on meie elutingimused ning milline on ühiskondlik abi süsteem mõjutab meie suutlikkust taastuda.
Milleks me rehabilitatsiooni vajame?
Rehabilitatsiooni eesmärgid pole ühiskondlikult selgelt sõnastatud. Praegu on teenused killustatud ja sageli üles ehitatud väga süsteemikeskselt. Rõhk on teenuse osutamisel, mitte sellel, mida loodame saavutada. Jagame maid, kes millise spetsialisti teenuste eest peaks maksma, selmet arutleda küsimuse üle, mida abivajatel on tarvis. Vähem tähtis ei ole ka küsimus, mida Eestil on tarvis. Üks võimalik mõtteviis on, et meil on vaja toimivaid kodanikke, kes sõltumata tervisehädast ja/või vanusest on võimelised elama: töötama, õppima, elu selle mitmekesisuses nautima. Keerulisematel juhtudel – kui tavapärane elu võimalik ei ole, näiteks väga sügava toimetulekuhäire või fataalse lõpuga haiguse korral – võiks ühiskondlikuks eesmärgiks olla hoolduskoormuse vähendamine ning lähedaste elujõu säilitamine. Jällegi, et tavapärane elu – sealjuures selle ühiskondlik kasu – oleks võimalik. Need keerulisemad juhud, olgu selguse huvides öeldud, on rehabilitatsiooni ja palliatiivravi kokkupuutepunkt.
Hetkel kuum
Sageli eeldatakse, et rehabilitatsioon on midagi, mida pakub konkreetne spetsialist. Tegelikkuses on sageli vajalik paljude eri spetsialistide koostöö: psühholoogid, kogemusnõustajad, füsioterapeudid, tegevusterapeudid, õed, arstid, toitumisnõustajad, hooldustöötajad, logopeedid, sotsiaaltöötajad jne. On tõsi, et paljudel juhtudel ei ole inimese taastumise teel vaja neid kõiki. Küll aga on hädavajalik paindlik valmidus lisada käsitlusse vajalik spetsialist õigel hetkel ning võimalus selleks, et inimesega oleks keegi – sotsiaaltöötaja, juhtumikorraldaja –, kes aitaks vajalikku meeskonda tekitada ja koos hoida.
Rehabilitatsioonil on palju eri definitsioone, kuid neil kõigil on kolm põhimõttelist ühisosa: meeskonnapõhisus, inimesekesksus ja suunitlus elu elamisele – funktsioneerimisvõimele inimesena. Viimase kaardistamise tarbeks on isegi loodud funktsioneerimise klassifikatsioonisüsteem, diagnooside klassifikatsiooni analoog.
Elu võimalikult täisväärtuslikult elamiseks ning oma elu üle kontrolli võtmiseks on tarvis kolme põhikomponenti: teadmisi, oskusi ja enesetõhusust. Viimast peetakse tihti iseenesestmõistetavaks – või unustatakse sootuks. Ekslikult.
Enesetõhusus – taastumise ja hakkama saamise tõeline mõõdupuu
Enesetõhusus tähendab usku oma võimesse hakkama saada. See on universaalne vajadus – me vajame seda igas eluvaldkonnas, kuid eriti siis, kui elu on ootamatult muutunud. Kui terviseseisund on teistsugune kui varem, tuleb sageli õppida elama täiesti uutel tingimustel.
Paraku on enesetõhusus rehabilitatsioonis sageli tähelepanuta jäetud. Mõnikord arvatakse, et kui inimesel pole motivatsiooni, siis pole tal ka õigust teenustele. Tegelikkus on vastupidine: üks osa rehabilitatsioonist peakski olema motivatsiooni ja enesekindluse kasvatamine. Ainult siis, kui inimene ei hakka muutustele reageerima ka pärast sihipärast tuge, saab öelda, et ta vajab midagi muud – näiteks tugiisikut, toetatud elamise teenust vms.
Rehabilitatsioon peab toetama inimese usku sellesse, et ta saab oma eluga ise hakkama ka siis, kui tema olukord on keeruline või püsivalt muutunud. See ei ole lihtne, kuid see on võimalik – ja vajalik. Jällegi, selguse huvides, “oma eluga ise hakkama saamine” – ei ole üleolevalt öeldud tõrjuv hoiak, vaid päriselu kirjeldus. Ka sellistel juhtudel, kui inimese rehabilitatsioonivajadus on suur, on tema üksioleku aeg umbes 90% ajast. See osa elust peaks olema nii toimekas ja rahuldust pakkuv kui võimalik.
Millest enesetõhusus koosneb?
Enesetõhusus ei teki iseenesest. Selle kujunemiseks on vaja nelja olulist komponenti: enese saavutusi, sotsiaalset eeskuju, tagasisidet ning teadmisi ja oskust tajuda oma füsioloogilist keha. Teadlikkus iseendast ja oma kehast tähendab oskust tajuda, mida inimese keha ja meel talle ütlevad. Näiteks, kas inimene tunneb ära, millal on hingeldamine normaalne pingutuse märk ja millal häirekell, kas valu lihases innustab pingutama või sunnib peatuma, kas higistavad peopesad ja südamepuperdus panevad tarduma või on olemas oskus neist hoolimata jätkata. Tagasiside peab olema sisuline ja aus. “Tubli!” ei ole kunagi piisav. Inimesed vajavad kinnitust, et nende pingutust märgatakse, mõistetakse ja toetatakse. Rehabilitatsioonispetsialist peab oskama anda tõhusat, motiveerivat ja suunavat tagasisidet õigel hetkel.
Sotsiaalsed eeskujud on inimesed, kel on sarnane kogemus. Teine inimene, kes saab hakkama, tekitab lootus ja uudishimu. Seda kogemust saab teadlikult kujundada – näiteks rühmavestluste, kogemuslugude või sotsiaalse õppimise kaudu. Isiklikud saavutused on kõige mõjusam enesetõhususe kasvatamise viis. Need kogemused, mille inimene saavutab iseenda pingutusega, õpetavad ja innustavad kõige enam: ise õppisin, ise proovisin, ise suutsin. Olgu see saavutus teistele nähtamatu või näiliselt väike – inimese enda jaoks on see alati oluline. Rehabilitatsiooni roll on luua tähenduslikke võimalusi edu kogeda – nii suurelt kui ka väikseselt.
Inimesekesksus kui edutegur
Rehabilitatsioon on tulemuslik ainult siis, kui see on inimesekeskne. Teisisõnu: kõige olulisem on inimene ja tema hakkama saamine oma tingimustes, mitte tema diagnoos või terviseseisund. Muul moel ei ole võimalik toetada kellegi oma elu elamise taasalustamist. Piltlikult öeldes: kui inimesele ei meeldi suusatamine, pole mõtet teda suusatamises treenida, kui ta koeri kardab, ei ole mõistlik talle koerapilte näidata, kui tantsimine talle ei meeldi, tuleb leida mõni muu tegevus, mis teda kõnetab – olgu selleks lugemine, küpsetamine, aiandus või muu tähenduslik tegevus. Rehabilitatsioonisekkumiste seos päriseluga on sageli edu võti. See ei tähenda, et diagnoos või terviseseisundi olemus ei oleks tähtis. On küll, aga mitte kõige tähtsam. Sellest olulisem on, kuidas see inimese hakkama saamist ja elu mõjutab.
Rehabilitatsioon ei sobitu universaalsesse „tervishoiuformaati“: spetsialistil on sekkumine, mis teeb patsiendi terveks. See on algusest peale koostöö ja kaasamise kunst, kus traditsioonilised meditsiinist teada rollid ei toimi. Mida kroonilisem on seisund, seda suurem ekspert on inimene oma terviseseisundi ja elu teemadel, seda väärtuslikum partner on ta rehabilitatsioonispetsialistidele. See on aga mõtteviisi muutus, mitte ainult inimestele, kes rehabilitatsiooni vajavad, vaid ja spetsialistidele. Ja see ei tähenda, et inimeste kõik nõudmised tuleb täita.
Rehabilitatsioon ei ole ainult ravimine ja sekkumised. See on toetamine, jõustamine, tähenduslike kogemuste pakkumine. See on koostöö, mille eesmärk on anda inimesele tagasi tunne, et tema elu on tema enda kätes. Et ta ole “insuldiga inimene” vaid inimene (kellel on kunagi olnud insult).
Kokkuvõte: ärgem alahinnakem rehabilitatsiooni rolli
Selle loo sõnum on kaheosaline: esiteks on rehabilitatsioon sama oluline kui haiguse või terviseseisundi ravimine. Me ei tohi seda kõrvale jätta pelgalt seetõttu, et see on keeruline või multidistsiplinaarne. Eestis on olemas kogemused, teadmised ja inimesed, kes seda valdkonda tunnevad. Kasutagem neid ja ärgem jätkem rehabilitatsiooni kõrvale lihtsalt seetõttu, et see ei mahu senistesse struktuuridesse.
Teiseks peab rehabilitatsiooniteenuste eesmärk olema inimese iseseisva toimetuleku toetamine. Selle saavutamiseks on enesetõhususe kasvatamine kriitilise tähtsusega. Me ei tohiks seda häbeneda ega kõrvale jätta. Vastupidi – see peaks olema meie töö keskmes. Rehabilitatsioon ei saa olla elupõline teenus – selleks on see liiga kallis – mistõttu usk enese võimekusse toime tulla, selleks vajalikud oskused ja teadmised, ka keskkonnakohandused, peaks olema rehabilitatsiooni keskmes. Samuti julgus küsida uuesti abi, kui seda on tarvis.
Kui suudame korraldada süsteemi, mis toetab inimest tema enda eesmärkide saavutamisel – sõltumata tema vanusest või terviseseisundist –, oleme loonud midagi väärtuslikku. Kui seejuures suudame ka süsteemi killustatust vähendada ja keskenduda ülekorraldamise asemel sisulisele, on see edasiminek.
Rehabilitatsioon ei tohiks olla “luksus” – see on hädavajalik. Just see võib anda inimesele tagasi tema elu ja ühiskonnale inimesed, kes tahavad panustada.
Seotud lood
Soosiv suhtumine õppimisse ja arengusse on Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse (HNRK) üks põhiväärtusi. Koolitustele kulutatakse lahkelt ja töötajate läbitud õpingute arv on muljetavaldav.
STADA missiooniks on alati olnud inimeste tervise eest hoolitsemine ning usaldusväärseks partneriks olemine. Just see on aluseks meie pingutustele, et pakkuda kättesaadavaid ja kvaliteetseid ravimeid ning toetada tervishoiusüsteeme ja tervishoiutöötajaid kogu maailmas.
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele