Autor: Kadi Heinsalu • 29. märts 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Arstide liidu president Andres Kork alustas diskussiooni tõdemusega, et eesti keele oskuse nõue peaks justkui kehtima võõrarstile, ta pidas silmas eelkõige nn 3. riikidest tulnud arste, kuid ometigi ei kehti. On näiteid, kus seda pole arvesse võetud, et arst on meie mõistes umbkeelne. Kork tõi ka välja numbrid Soomest, kus suurusjärgus 700 väljastpoolt ELi sinna saabunud arsti ei ole erialast tööd saanud - tase pole vastav. Kork viskas õhku küsimuse slaidiga, kus oli kõrvutatud sotsiaalminister Hanno Pevkur ja üks teatud noor muulasest Tallinna linnavalitsuse liige (hr Kõlvart) kui mõlemad asutustest, kus keeleseadust ei austata.

Seepeale saigi sõnajärje endale sotsiaalminister Pevkur ja oli ilmselgelt ärritatud. Ta ütles solvunult, et võib igasuguste kutsete peale hea meelega esinema tulla, kuid sellist asja ei kannata. Küllap see ägedus andis talle hoogu kirjeldada veel urtreeritumalt valikuid, mis Eestis on. Kas me peame saatma Lätti need kaks arsti, kes töötavad ametlikult Valga haiglas ja teenindavad lätlastest patsiente? küsis Pevkur. Või kui siin soovitakse avada arstikeskus diplomaatidele ja leidub ingliskeelne arst, kas me ei tohiks teda mingil juhul tööle lubada? Või Ida piiri ääres venekeelsed arstid näiteks Petserist või Peterburist tulnutele? jätkas sotsiaalminister. Tema hinnangul on peamine teha kindlaks spetsialisti erialane tase ja pädevus, keeleoskus on kokkuleppe asi tööandjaga, kes ta tööle võtab. Pevkur rõhutas korduvalt ka seda, et kuna Eesti on kõige väiksema rahvaarvuga ELi riik, siis pole meil põhjust nina püsti ajada ka EList tulevate arstide, näiteks Läti arstide keeleoskuse puudumise pärast.