29. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Iseenesest on väga positiivne, et üks direktiiv ja selle üle võtmisega kaasnevad muudatused pälvivad erilist tähelepanu. Siiski on mulle kui direktiiviga mõningal määral kokku puutunud isikule natuke murettekitav see, et peamiselt keskendutakse vaid täiendavalt tekkivatele võimalustele ja suurejooneliste müügiplaanide reaalsusesse rakendamise hindamisele. Optimistlikust vaatenurgast ei ole selles midagi taunitavat, kuid siiski peaks tähelepanu pöörama ka reale kohustustele, mis tervishoiuteenuse osutajatele tekivad.Esiteks tuleb valmis olla selleks, et hoolimata teenuseosutajate soovist ja aktiivsusest turustada Eesti tervishoidu üle Euroopa, võib edaspidi Eestis teenust soovida hoopis heterogeensem patsientkond kui seni. Kõigil Euroopa Liidus ravikindlustatud isikutel on Eestis edaspidi õigus saada tervishoiuteenust samadel tingimustel kui Eesti patsientidel. Jättes kõrvale rahastamisega seonduvad aspektid, muidugi. Kuid näiteks tervishoiuteenuse osutamise lepinguga seonduvad asjaolud kohalduvad võrdsel määral ka välispatsientidele. Seda rõhutab direktiivi artikkel 4 (1) a).Alljärgnevalt juhin tähelepanu mõnele peamisele direktiivi üle võtmisega tervishoiuteenuse osutajale kaasnevale väljakutsele. Nimekiri ei ole üles ehitatud tähtsuse järjekorras. Kahtlemata on kaasnevate nõuete aktuutsus erinevate teenuseosutajate jaoks erineva kaaluga.