23. jaanuar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Selleks, et see tee võimalikult kiirelt läbida on loomulikult vaja panustada tervishoiuteenuste kvaliteeti, aga ka astuda reaalseid samme inimeste tervisekäitumise parandamiseks. 2014. aastal on plaanis teha mõlemat.

Ei ole kindlasti juhus, et tervishoiu valdkonna eelarve kasvab 2014. aastal ligikaudu kaks korda kiiremini kui riigieelarve ning investeeringud haiglatesse ja tervisekeskustesse moodustavad olulise osa 2014-2020 investeeritavast eurorahast. See on selge signaal, et tervis on prioriteet nii sõnades kui tegudes.Kõige pikema sammu astume hooldusravis - statsionaarse hooldusravi eelarve 16% kasv tähendab praktikas nii õdede ja hooldustöötajate palgatõusu kui - mis veelgi tähtsam -tervelt veerandi võrra rohkem patsiendile pühendatavat aega. Viimase paari aasta jooksul on ehitatud uusi hooldusraviasutusi üle Eesti ning panus teenuse kvaliteeti on tehtud investeeringutele loogiline jätk.Selleks, et parandada arstiabi kättesaadavust, on strateegiline valik tugevdada esmatasandit. Aasta alguses lõime perearstidele võimaluse palgata ühe asemel kaks pereõde, 2014. aastal jätkub uute võimaluste loomine. Suurima mõjuga saab küllap olema tervisekeskuste ehitamine tõmbekeskustesse: perearstid ja-õed, ämmaemandad, füsioterapeudid ja miks mitte ka apteekrid saavad tervisekeskustes töötada ühise katuse all ja moodustada üksteist toetava meeskonna.Suure sammu tervishoiuteenuse kättesaadavuse suurendamiseks astub ka kiirabireform - aastavahetusega lisandub viis uut kiirabibaasi ning ca 75 uut kiirabitöötajat. Kiirabi uuenenud teeninduspiirkonnad katavad Eestit ühtlasemalt ja see tähendab senisest veelgi kiiremat abi. Loomulikult loodame kõik, et meil endil ja meie lähedastel ei lähe kiirabi vaja, kuid küllap on meile siiski oluline ka kindlustunne,  et vajadusel on abi lähemal kui seni.Olen veendunud, et maakonnakeskuste haiglatel on Eesti tervishoius selge roll ka tulevikus. Aktiivravi geograafilise kättesaadavuse tagav  märksõna on  võrgustumine ehk maakonnakeskuste haiglate koostöö kõrgema etapi haiglatega. Kui väikesel üldhaiglal on raske leida ühe või teise eriala arste, siis suurhaiglaga koostöös on see kindlasti võimalik. Võrgustumine tähendab ka konkreetset rahalist investeeringut maakonnakeskuse haigla arenguks. Haiglad ise näevad koostöös suuri võimalusi ning toetan ministrina igati nende haiglate püüdlusi, kes juba 2014. aastal selle arengusammu astuda kavatsevad.Ei ole kahtlust, et Eesti tervishoid on kvaliteetne ja meie arstid, õed ja teised osalised tipptasemel professionaalid. Mitmete Eesti haiglate operatsioonisaalid teevad silmad ette ka märksa jõukamate riikide haiglate võimalustele ning Euroopa Liidu toel astume lähiaastatel veel pikki samme taristu arengus. Siiski ei tohi unustada, et tervishoid, kuigi oluline, suudab WHO hinnangul tagada vaid ligi 30% tervisest.  Esmatähtsad on iga üksikisiku enda otsused. Mida me sööme, joome, sisse hingame, kui palju me ennast selle kõige juures liigutame.Neid otsuseid ei saa riik teha inimeste eest, kuid inimeste häid otsuseid saab toetada. Esitan aasta alguses valitsusele Eesti tubakapoliitika ja Eesti alkoholipoliitika dokumendid, erialakeeles "rohelised raamatud." Nende dokumentide roll on anda avalikult teada plaanitavatest otsustest ning sõnastada Eesti ühiskonna ootused alkoholi- ja tubakapoliitikale. Loodan laiale ühiskondlikule konsensusele nii alaealiste tarbimise piiramise kui liigtarbimise vastu suunatud sammudele ning asjalikku arutelu kõigi ülejäänud mõtete osas.