Kõhukinnisuse määratlus ja kliiniline tähendus

Kõhukinnisus (obstipatsioon) on meditsiinilises mõttes seisund, kus roojamine toimub harvem kui kolm korda nädalas ning sellele kaasneb kõva rooja moodustumine, ebapiisav soolte tühjenemine või tugev pingutamine defekatsiooni ajal. Ägeda ja kroonilise kõhukinnisuse eristamine on kliiniliselt oluline, kuna põhjused, kulg ja käsitlusmeetodid erinevad.

Äge vorm kujuneb tavaliselt lühiajaliselt, näiteks pärast pikka reisi, immobilisatsiooni või ravimite – eeskätt opioidide – lühiajalist kasutamist.

Krooniline kõhukinnisus kestab üle ühe kuu ja võib kesta aastaid, sageli süvenedes. See võib olla seotud funktsionaalsete häirete, orgaaniliste muutuste või kaasasündinud anatoomiliste eripäradega, näiteks dolihhosigmaga, mis pikendab rooja transiidiaega ja soodustab vedeliku liigsest imendumisest tingitud rooja kõvastumist.

* Hüpertensiooniravimid (nt kaltsiumikanali blokaatorid)

Endokriinsed haigused, nagu hüpotüreoos ja diabeet, eriti autonoomse neuropaatia kujunemisel, võivad soolemotoorikat märkimisväärselt aeglustada. Neuroloogilistest seisunditest tuleb arvestada insuldi järgse seisundi ja dementsusega, mis mõjutavad nii soole närvijuhtivust kui ka patsiendi võimet adekvaatselt reageerida roojamistungile. Ka psühhosotsiaalsed tegurid, sealhulgas krooniline stress, võivad mängida olulist rolli, mõjutades soolte autonoomset regulatsiooni igas vanuses, sealhulgas noorukitel.

Kõhukinnisuse käsitluses on esmaseks sammuks põhjalik anamnees, mis hõlmab sümptomite kestust, iseloomu, muutuste dünaamikat ja võimalikku seost elustiili või ravimite muutustega. Tähelepanelik tuleb olla olukordades, kus roojamismustri muutus tekib ilma selge põhjuseta, sest see võib viidata orgaanilisele patoloogiale, sealhulgas kolorektaalsele vähile. Füüsiline läbivaatus, sh pärasoole uuring, annab sageli olulist lisainfot. Vajadusel tuleks kasutada laboratoorseid ja instrumentaalseid uuringuid, näiteks kolonoskoopiat, et välistada sooleobstruktsioon, põletikuline soolehaigus või muud struktuursed põhjused. Samuti tuleb hinnata kaasuvate haiguste ja ravimite rolli, kuna sageli on kõhukinnisus multifaktoriaalne ning ühe teguri kõrvaldamine ei pruugi viia täieliku paranemiseni.

Kõhukinnisuse esmaseks raviks on elustiilimuutused, mis hõlmavad piisavat vedelikutarbimist, kiudaineterikast dieeti ja regulaarset füüsilist aktiivsust, kuna need toetavad soole peristaltikat ja aitavad säilitada rooja piisavat mahtu ja konsistentsi. Kui need meetmed ei anna tulemusi, alustatakse farmakoloogilist ravi. Rahvusvaheliste ravijuhiste järgi on esmavaliku preparaadid osmootsed lahtistid, eeskätt makrogool ja laktuloos. Makrogool suurendab jämesooles vee hulka, pehmendab rooja ja suurendab selle mahtu, kiirendades transiiti; see on maitseta, lõhnata, ei ärrita soolt ja sobib kasutamiseks täiskasvanutel, lastel, rasedatel ning eakatel. Laktuloos on samuti efektiivne, kuid selle kasutamisega võib kaasneda gaaside teke soolestikus toimuvate fermentatsiooniprotsesside tõttu.

Kroonilise kõhukinnisuse korral ei ole eesmärgiks igapäevane roojamine, vaid patsiendi jaoks stabiilne ja sümptomeid leevendav muster, näiteks kaks kuni kolm korda nädalas. Pikaajalise ravi puhul tuleb farmakoteraapiat kombineerida järjepidevate elustiilimuutustega, hinnata regulaarselt ravi efektiivsust ja talutavust ning vajadusel kohandada kaasuvate haiguste või ravimite ravi, mis võivad soolemotoorikat pärssida. Ravi ignoreerimine võib viia elukvaliteedi languseni, suurendada soole funktsionaalse kahjustuse riski ning soodustada psühhiaatriliste probleemide, näiteks depressiooni, süvenemist.