Euroopat ähvardab neuroloogiliste haiguste laine

Neuroloogiliste haiguste põhjustatud sümptomeid kirjeldades kasutavad eksperdid sageli jäämäe kujundit.¹ Kõige nähtavamad on sümptomid, mida nende haigustega tavaliselt seostame, näiteks migreeniga kaasnev tugev peavalu või Parkinsoni tõvega patsientide värisemine. Ent need on vaid jäämäe tipp.

Sama jäämäe kujundit kinnitab Eesti Puuetega Inimeste Koja tervishoiualase huvikaitse nõunik Tuuli Seinberg, kelle sõnul jääb suur osa neuroloogilise haigusega inimese igapäevastest raskustest teistele nähtamatuks. “Neuroloogiliste haigustega kaasneb lisaks nähtavatele sümptomitele palju nähtamatuid probleeme, olgu näiteks valu, väsimus, ajuudu või vaimse tervise mured.”

Neuroloogiliste haiguste keerukuse tõttu on nende käsitlemine eriti raske nii patsientidele, arstidele kui ka tervishoiusüsteemidele. Võtame näiteks migreeni. “Migreenihoog võib kesta kolm kuni 72 tundi ja inimese elu täielikult seisata, sest ta ei suuda sel ajal midagi teha,” ütleb peavaluhäiretega inimesi toetava huvikaitseorganisatsiooni Alleanza Cefalalgici president Alessandra Sorrentino. Sorrentino rõhutab, et paljude migreeni põdevate inimeste jaoks on “tööl või koolis käimine, pere eest hoolitsemine, väljas käimine ja seltsielu elamine [peaaegu] võimatu”.

Neuroloogiliste haigustega inimesed peavad sageli tegema oma elus suuri ümberkorraldusi, mis ei piirdu ainult tööeluga. Kümnest Parkinsoni tõvega patsiendist kuus ütles, et diagnoos mõjutas nende majanduslikku kindlustunnet, sest nad pidid vähendama töökoormust või jääma ennetähtaegselt pensionile.⁷ Iirimaa Neurological Alliance’i üleriigilises uuringus selgus, et peaaegu pooled (47%) neuroloogilise haigusega vastanutest olid pärast diagnoosi saamist töölt täielikult lahkunud.

Majanduslik mõju ulatub patsientidest endist kaugemale, puudutades ka nende perekondi ja sõpru. Samas uuringus ütles 59% neuroloogilise haigusega inimese hooldajatest, et nad olid vähendanud oma töökoormust või töölt lahkunud. Kui hooldatav oli laps, kasvas see osakaal 78%-ni.⁸

Neuroloogiliste haiguste mõju tööelule ei ole ainult patsiendi isiklik probleem. Kahaneva tööealise elanikkonnaga Eestis tähendab iga pikem töölt eemalolek või enneaegne tööelust lahkumine ka laiemat majanduslikku mõju.

Eesti Tööandjate Keskliidu tööturu ja tervise valdkonnajuht Piia Zimmermann rõhutab, et Eesti tööealine elanikkond kahaneb, mistõttu muutub inimeste töövõime säilitamine järjest olulisemaks. Krooniline haigus või diagnoos ei tähenda tema sõnul automaatselt töövõimetust. “Õigel ajal saadud ravi ja sobiva töökorraldusega on paljudel võimalik töötamist jätkata.”

Sama muster kordub kogu Euroopas ning tähendab riikide majandusele väga suurt sotsiaal-majanduslikku koormust, mis kasvab murettekitava kiirusega.

Neuroloogiliste haiguste levimus Euroopas kasvab. Maailmas suurenes migreeni levimus aastatel 1990–2021 enam kui 39% ning Euroopas puudutab see haigus praegu 41 miljonit inimest.⁹ Samal ajal elab Euroopas miljon hulgiskleroosiga inimest¹⁰ – kolmandiku võrra rohkem kui kümme aastat tagasi – ning prognoosi järgi põeb 2050. aastaks maailmas Parkinsoni tõbe 25,2 miljonit inimest.¹¹

Migreeni levimuse kasvu puhul tuleb Eesti Migreeni ja Peavalu Patsientide Ühingu juhatuse liikme Marge Vaikjärve sõnul siiski arvestada ka diagnostika ning haigusjuhtude registreerimise ja raporteerimise arenguga. Seetõttu ei tähenda 1990. aastatest alates registreeritud levimuse suurenemine tingimata seda, et samas ulatuses oleks kasvanud migreeni haigestumine. Esimene rahvusvaheline peavaluhäirete klassifikatsioon ICHD-1 kinnitati 1988. aastal ning selle levik ja praktikasse jõudmine toimus järgnevatel aastatel.

Mida rohkem inimesi neid haigusi põeb, seda suuremaks muutub neuroloogiliste haiguste majanduslik mõju. Neuroloogiliste haiguste kogukulu Euroopas ületab triljoni euro aastas – seda on rohkem kui vähi ja südamehaiguste kulu kokku.¹²

Haiguste majandusliku mõju puhul tuleb Vaikjärve sõnul eristada otseseid ja kaudseid kulusid. Esimeste hulka kuuluvad näiteks ravikulud, kaudsete kulude hulka aga saamata jääv töötasu, hooldusvajadus, töövõime vähenemine ja elukorralduse muutustega kaasnevad kulud. Just kaudne osa võib olla väga suur, kuid jääda ühiskonnale märksa vähem nähtavaks.

“Migreeni kaudsed kulud on nähtamatud. Ühiskond ei näe, millist majanduslikku koormust migreen nii inimesele kui ka ühiskonnale tekitab,” ütleb Vaikjärv.

Näiteks migreen mõjutab peamiselt 20–60-aastaseid naisi ehk inimesi nende tööelu aktiivseimas eas ning põhjustab palju töölt puudumisi ja töövõime vähenemist ka neil, kes tööle jõuavad. Migreeniga seotud tootlikkuse kadu ulatub Madalmaades kuni 1,2%-ni ja Hispaanias 2%-ni SKPst. Ühe uuringu järgi põhjustas migreen Saksamaa majandusele aastatel 2011–2021 üle 550 miljardi euro kahju.¹³

Zimmermanni sõnul eeldab inimeste töövõime hoidmine nii riigi kui ka tööandjate panust. Riik peab tagama, et inimene jõuaks võimalikult kiiresti vajaliku ravi, taastusravi ja teiste töövõimet toetavate teenusteni. Tähtis on nii ennetus kui ka varane sekkumine, sest mida varem tervisemure avastatakse ja sellega tegeletakse, seda suurem on võimalus vältida selle süvenemist ja pikemat töölt eemalolekut.

Ajal, mil ELi majanduskasv, tootlikkus ja konkurentsivõime on tugeva surve all, on hädavajalik leida Euroopas viis neuroloogiliste haiguste mõju vähendamiseks. Nende haiguste tekitatud kahju nii inimestele kui ka majandusele saab leevendada, kui valitsused kujundavad sobivad tervishoiuökosüsteemid ja poliitikaraamistikud. Praegu puudub Euroopal aga neuroloogiliste haigustega tegelemiseks ühtne tegevuskava ning kõige teravamalt tunnetavad selle mõju patsiendid, nende pered ja sõbrad ning tervishoiusüsteemid.

Sõltumata sellest, millist neuroloogilist haigust inimene põeb, on patsientide ravivajadustes palju ühist.

Esiteks on väga tähtis õigeaegne ja täpne diagnoos. Euroopas pidi 78% migreenipatsientidest enne diagnoosi saamist pöörduma vähemalt kahe eriarsti poole ning 34% vähemalt nelja eriarsti poole. Seetõttu peavad patsiendid sihitud ravi ootama; 40% neist on oodanud isegi kuni viis aastat.¹⁴ Praktikas seostub selline viivitus tervishoiuressursside suurema kasutamisega, sest migreenihoogude sagedus ja raskusaste suurenevad.¹⁵

Probleem ei lõpe diagnoosi saamisega. Tuuli Seinbergi sõnul jõutakse diagnoosini mõnikord hilinemisega, ravi ja rehabilitatsioonini veelgi hiljem. “Ka ei nähta erialaspetsialistide juures vahel inimest kui tervikut, ei mõisteta stigmasid. Terviklikud raviteekonnad puuduvad ning see, kas inimene jõuab toimetulekut toetavate teenusteni, sõltub tema raviarsti, lähedaste ja tema enda teadlikkusest ja südikusest.”

Parkinsoni tõve või hulgiskleroosi puhul on õige ravi varajane alustamine “sõna otseses mõttes elumuutev”, ütleb Iirimaa Neurological Alliance’i tegevjuht Magdalen Rogers. “Juurdepääs ravile, mis võib haiguse progresseerumist aeglustada või sümptomeid märkimisväärselt leevendada, muudab inimeste jaoks kõike.”

Rogersi sõnul nõuab neuroloogiliste haiguste tõhus käsitlus multidistsiplinaarset arstide, õdede ja terapeutide meeskonda, sest patsiendid peavad toime tulema keeruka füüsiliste ja psühholoogiliste sümptomite kogumiga. Näiteks Parkinsoni tõvega patsiendi tõhus ravi eeldab juba baasvajadusena kuue eri spetsialisti kaasamist.¹⁶

Sama vajadust rõhutavad Ülle Metsar ja Reena Uusmets Tallinna ja Harjumaa Parkinsoni Haiguse Seltsist. “Progresseeruva haiguse puhul peab rehabilitatsioon olema järjepidev ja pikaajaline. Kättesaadavamaks tuleb muuta vaimse tervise tugi, sh grupiteraapia. Kohe pärast diagnoosi on vaja multidistsiplinaarset meeskonda, kuhu kuulub ka teadlik patsient ise.”

Praegu on ELis ka pärast neuroloogilise haiguse diagnoosimist kvaliteetse ravi kättesaadavus ebaühtlane ja ebavõrdne. Veidi alla kolmandiku kroonilise migreeniga patsientidest ja pooled episoodilise migreeniga patsientidest ei saa retseptiravimeid,¹⁷ samal ajal kui teiste neuroloogiliste haigustega patsiendid, näiteks Parkinsoni tõvega inimesed, kogevad sageli, et vajalik multidistsiplinaarne ravi ei ole nende kodu lähedal kättesaadav.¹⁸ Kui ravi saamiseks tuleb reisida ja kanda sellega kaasnevaid kulusid, peavad patsiendid võtma rohkem töölt vabaks või isegi vajalikust ravist loobuma.

Ka Seinberg sõnab, et abi olemasolust üksi ei piisa. “Teenused peavad olema kõigile ühtviisi kättesaadavad ja ligipääsetavad, progresseeruvate ja/või püsivate haiguste korral ka järjepidevad.”

Need probleemid on eriti teravad väiksemates liikmesriikides, ütleb Vilniuse ülikooli neuroloogia ja neurokirurgia professor Dalius Jatužis. “Näiteks ei ole [teatud] seadme abil osutatavad Parkinsoni tõve ravimeetodid Leedus kättesaadavad. Seevastu meie naaberriikides saavad patsiendid samu seadme abil osutatavaid ravimeetodeid kasutada.”

Viimastel aastatel on aju tervise teemaline arutelu ELi tasandil edenenud. “Me mõistame üha enam, et aju tervis peab olema prioriteetne valdkond,“ ütleb Josefa Domingos, Parkinson’s Europe’i president. Ta toob esile mitu ELi toetatud algatust neuroloogiliste haiguste uurimise parandamiseks, näiteks programmi ”Euroopa horisont“. Teadus- ja huvikaitseorganisatsioonid, nagu European Brain Council, on pöördunud Euroopa Parlamendi poole, et rõhutada vajadust teadusuuringuid edendada ning kujundada poliitikat ravi parandamiseks.

Euroopa Parlamendi rahvatervise poliitika kujundamise eest vastutav SANT-komisjon on lubanud nüüd edasi liikuda neuroloogilise tervise strateegiaga ning esimene kuulamine toimus veebruari lõpus. Valdkonna ekspertidel on siiski jätkuvalt muresid. “Tegelikult on puudu terviklik lähenemine,” ütleb Rogers. “Strateegiline suund on killustunud üksikuteks algatusteks; aju tervis pannakse sageli kokku vaimse tervisega, kuigi need on tegelikult üsna erinevad valdkonnad.”

Nende puuduste kõrvaldamiseks peab EL tuginema aju tervise arutelus tehtud edusammudele ja looma neuroloogiliste haiguste raviks sidusa raamistiku. “Inimesed kasutavad väga sarnaseid teenuseid ja nende vajaduste tase on väga sarnane,” sõnab Rogers. “Kui vaadata kogu neuroloogiliste haiguste spektrit, on ühised põhimõtted selgelt olemas.”

Õigeaegne ja täpne diagnoos on neuroloogiliste haiguste, sealhulgas migreeni¹⁷ ja Parkinsoni tõve¹⁹ käsitlemisel võtmetähtsusega ning haiguse tõhus käsitlus aitab säilitada elukvaliteeti. Kui tervishoiusüsteemid parandavad esmatasandi arstide koolitust ja kaasavad paremini eriõdesid, saab parandada patsiendiravi ning kiirendada juurdepääsu elumuutvale ravile.

Eestis näeb Zimmermann ühe seni alakasutatud võimalusena töötervishoidu. Kohustusliku töötervishoiu kaudu investeerivad tööandjad töötajate tervisesse ligi 30 miljonit eurot aastas ning 20–30 protsendil tervisekontrollidest avastatakse edasist ravi vajavaid probleeme. “Sisuliselt on tegemist ühe Eesti suurima terviseennetuse programmiga, mille võimalusi kasutame praegu vaid osaliselt.”

Värskes Tööandjate manifestis “Aeg anda endast 110%” on Eesti suuremad tööandjad ja erialaliidud teinud ettepaneku anda töötervishoiuarstile võimalus teha vajalikud uuringud kohapeal ja suunata inimene vajadusel otse eriarsti juurde, ilma perearsti vaheastmeta. Nii ei jää tervisekontrollis avastatud probleem üksnes teadmiseks, vaid sellele saab järgneda vajalik ravi. Mida varem terviseprobleemiga tegeleda, seda suurem on võimalus säilitada inimese töövõime.

Kogu ELis on kvaliteetse neuroloogilise ravi kättesaadavus ebaühtlane ja ebavõrdne ning kasvava haigestumuse tingimustes jääb spetsialiste üha vähemaks.²⁰ Ressursside kestliku kasutamise tagamiseks tuleb ravisse juurutada uusi tehnoloogiaid ja nüüdisaegseid ravimeetodeid.

Näiteks telemeditsiini laiendamine aitab patsientidel saada eriarsti konsultatsiooni sõltumata elukohast, samal ajal kui parem juurdepääs sihitud ravile selliste haiguste nagu migreeni puhul võib vähendada välditavate kordusvisiitide arvu.¹⁷

Neuroloogiliste haiguste üks tunnusjooni on vajadus multidistsiplinaarse ravi järele. Kohalike multidistsiplinaarsete meeskondade võrgustike loomine – kuhu kuuluvad neuroloogid, eriõed, tegevus- ja füsioterapeudid ning vaimse tervise spetsialistid – võimaldab pakkuda ravi kogukonnas ja võib põhjalikult muuta selliste ajuhaiguste nagu Parkinsoni tõbi käsitlust.

Tervishoiusüsteemi kõrval on oma roll ka tööandjal. Zimmermanni sõnul saab tööandja panustada ennetusse ja töötaja tervise hoidmisse, olgu tegemist füüsilise või vaimse tervise murega, ning vajadusel kohandada tööaega, -koormust või ülesandeid, aga ka toetada töötaja järkjärgulist tööle naasmist pärast pikemat haiguspausi.

“Töövõime ei ole mustvalge. Tervisemure võib tähendada, et inimene ei saa mõnda aega töötada täiskoormusega või täita kõiki seniseid ülesandeid, kuid see ei tähenda, et ta peaks tööelust täielikult kõrvale jääma,” ütleb Zimmermann.

Tööandjate manifestis on tehtud ka ettepanek suurendada tööandjate võimalusi panustada töötajate tervisesse, kaotades maksuvaba tervisekulu piirmäära ja laiendades maksuvabastust kõigile tervishoiuteenuste nimekirja teenustele. Zimmermanni sõnul peavad riigi toimiv tervishoiusüsteem ja tööandja võimalused inimese tervist ning töövõimet toetada käima käsikäes.

“Sooviksin näha, et komisjon keskenduks rohkem aju tervise tegevuskava edendamisele,” ütleb Domingos. Selline aju tervise käsitlus oleks kooskõlas Euroopa Komisjoni algatusega Healthier Together, mille üks sammastest käsitleb neuroloogilisi häireid ja vaimset tervist. Ent algatuse neljandasse aastasse jõudes ei ole komisjon edusammudest enam teada andnud.

Rogers nõustub. “See on valdkond, mis vajab investeeringuid, arendamist ja ELi tasandil lõimitud juhtimist, et toetada patsientidele vajalikku innovatsiooni.”

1 Interview with Josefa Domingos, president of Parkinson’s Europe

2 Deng Q, Duan Y, Yang Z, Wang P, Liu Z, Zhou M. Symptom Networks and Associations with Quality of Life in Patients with Early to Mid-Stage Parkinson’s Disease: A Network Analysis. Degenerative neurological and neuromuscular disease. 2025;15:101-116.

3 Siwecka N, Golberg M, Świerczewska D, et al. Sleep Disorders in Neurodegenerative Diseases with Dementia: A Comprehensive Review. Journal of clinical medicine. 2025;14(19).

4 McGinley JS, Mangrum R, Gerstein MT, et al. Symptoms across the phases of the migraine cycle from the patient’s perspective: Results of the MiCOAS qualitative study. Headache. 2024;65(2):303-314.

5 Jankovic J, Tan EK. Parkinson’s disease: Etiopathogenesis and treatment. Journal of Neurology, Neurosurgery and Psychiatry. 2020;91(8):795-808.

6 Udawatta M, Matiello M. Urgent Issues in Multiple Sclerosis: A Practical Guide for Non-Neurologists. The Medical clinics of North America. 2025;109(2):401-423.

7 Parkinson’s Europe. Welcome in the Workplace: Survey results highlights. October 2025. https://parkinsonseurope.org//app/uploads/2025/11/Parkinsons-Europe-Welcome-in-the-Workplace-survey-report-1.pdf. Last accessed: January 2026.

8 Interview with Magdalen Rogers, CEO of the Neurological Alliance of Ireland. https://www.nai.ie/sites/www.nai.ie/files/universal_attached_files/Final%20landscape%20report.pdf. Last accessed: January 2026.

9 Coppola G, et al. The epidemiology and unmet need of migraine in five European countries: results from the national health and wellness survey. BMC Public Health. 2025 Jan 21;25(1):254.

10 European Multiple Sclerosis Forum. MS Barometer 2020: Assessing the gaps in care for people with multiple sclerosis across Europe. March 2021. https://emsp.org/wp-content/uploads/2021/03/MS-Barometer2020-Final-Full-Report-Web.pdf. Last accessed: January 2026.

11 Su, D. et al. Projections for prevalence of Parkinson’s disease and its driving factors in 195 countries and territories to 2050: Modelling study of Global Burden of Disease Study 2021. BMJ 2025; 388.

12 Economist Impact. The Value of Action: Mitigating the Global Impact of Neurological Disorders. September 2022. https://assets.ctfassets.net/9crgcb5vlu43/25xpnFgEANVUTHttVEwEze/d8b5e53162c8f853104447a069afa895/the_value_of_action-_mitigating_the_global_impact_of_neurological_disorders_findings_report_sep_2022.pdf. Last accessed: January 2026.

13 Lovera, D., Ubels, J. The socio-economic burden of migraine: The case of 6 European countries. WifOR Institute. June 2025. https://www.wifor.com/en/download/the-socioeconomic-burden-of-migraine-the-case-of-6-european-countries/?wpdmdl=358249&refresh=69412329130ac1765876521. Last accessed January 2026

14 EMHA. Access to Care Project: Final Assessment. July 2021. https://www.emhalliance.org/wp-content/uploads/EMHA-Julio-2021-1.pdf. Last accessed: December 2025. (Based on a survey of 3397 respondents from 41 countries.)

15 Vo, P., Fang, J., Bilitou, A. et al. Patients’ perspective on the burden of migraine in Europe: a cross-sectional analysis of survey data in France, Germany, Italy, Spain, and the United Kingdom. J Headache Pain 19, 82 (2018).

16 NICE. Parkinson’s disease NICE guidelines. NG71. 17 July 2017; last updated 19 December 2024. https://www.nice.org.uk/guidance/ng71. Last accessed: January 2026.

17 Vaghi G et al. Who cares about migraine? Pathways and hurdles in the European region - access to care III. J Headache Pain. 2023 Sep 1;24(1):120.

18 Parkinson’s Europe. Addressing barriers to care for people with advanced Parkinson’s. https://parkinsonseurope.org/app/uploads/2024/06/Report-of-roundtable-on-Advanced-Parkinsons-care-pathways-18-January-2024.pdf. Last accessed: December 2025.

19 Raty, Valtteri et al. Stability and accuracy of a diagnosis of Parkinson Disease over 10 years. Neurology. 2025 May 104:9.

20 Bassetti, CLA et al. General neurology: Current challenges and future implications. European Journal of Neurology. March 2024 31:6.