4. veebruar 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Meditsiinieetika oli peamiselt arstieetika- mis sündis vaidarstide endi ringkondades ning põhines suurel määral arstide jaarstkonna ühiskondlikul autoriteedil.<br />Läänemaades muutus olukord põhjalikult läinud sajandi teisel poolelning praeguseks usub enamus meditsiinieetikaga tegelejaid- et onsaabunud uus ajastu. Enam ei ole meditsiinieetika pelgalt arstidetsunfti siseasi- vaid selles osalevad ka filosoofid- bioloogid-teoloogid- juristid- poliitikud- psühholoogid- sotsiaalteadlased-patsientide esindajad ning teisedki huvigrupid. Arengut kinnitab kaeetikakomiteede tegevus ja neist on saanud kollektiivsete eetilisteotsuste tegijad.<br />Teise maailmasõja järgselt kujunes püüdlus muuta globaalselt senistinimese käsitlust- mida iseloomustab põhiliste inimõigustedefineerimine ja järgmine- millest lähtub autonoomse ehk iseendakohta otsuseid teha saava inimese ideaal. Just patsiendi võikatsealuse isikuautonoomia tagamine on see- mis on toonudinformeeritud nõusoleku mõiste ja praktika meditsiinilissetegevusse. Samal ajal leiab aset plahvatuslik biomeditsiinilisteteadmiste ning neist tulenevate järjest  täpsemalt sekkuvatediagnoosimis- ja ravimeetodite ilmumine- mis on kõigutanudtraditsioonilisi arusaamu inimelu normaalsest kulust. Et seetegevus on väga ressursimahukas ja kallis- tuleb paratamatusenavõtta meditsiini jätkuvat spetsialiseerumist ning ühiskonna huvi javastutuse kasvu nii inimeste kui meditsiini enda käekäigu suhtes.Kujunenud olukorras ei olegi põhjust imestada- et ühiskond surubarsti-patsiendi suhtele peale lepingulise teenuse malli ning üritabvähendada meedikute suveräänsust ühelt poolt patsientide ja teiseltpoolt tervishoiusüsteemi institutsioonide kasuks.<br />Milliseks võiks kujuneda meditsiinieetika areng lähitulevikus?Kindlasti jätkub meditsiinieetika interdistsiplinaarne kulg ningüha ilmsemaks saab vajadus spetsialiseerumiseks. Juba praegu näiksemeditsiinieetika kolmeks peavaldkonnaks kujunemas kliinilineeetika- teadusliku uurimistöö eetika ning rahvatervishoiu eetika-kus lisaks ühistele positsioonidele ka hulgaliselt erinevaidarusaamu ja vastandumistki. Kindlasti saab oluliseks uuetasakaalupunkti leidmine üksikisiku huvide ja autonoomia ningühiskonna huvide vahel. Ja kindlasti oodatakse jätkuvalt ka teenustosutavalt või vahendavalt meedikult patsientide mõistmist jatoetamist.

Autor: Andres Soosaar