27. aprill 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ida-Tallinna Keskhaigla sisekliiniku endokrinoloogiaosakonna juhataja Ülle Jakovlev on rasedust ja diabeeti uurinud juba 15 aastat. Viimase aja uuringud viitavad selgele vajadusele uurida kõiki rasedaid gestatsioonidiabeedi suhtes. 1. tüüpi diabeedi ravis on nurgakiviks raseduse planeerimine. See tähendab, et veresuhkrud peaksid enne rasestumist olema ideaalses korras. Sellega õnnestub oluliselt vähendada väärarengute riski. Gestatsioonidiabeedi diagnostika, ravi ja jälgimise osas valitseb terves maailmas suur segadus – puuduvad ühtsed seisukohad ja tõenduspõhised uuringud. Eestis oleme siiani suutnud suhteliselt rahulikult seda testide ja ravi ning soovituste virvarri jälgida.

Gestatsioonidiabeet on süsivesikute ainevahetuse häire, mis esmakordselt avaldub raseduse ajal. Selline “suhkru ainevahetusehäire” võib pärast sünnitust mööduda, kuid võib jääda ka püsima.Milline oli olukord ajal, mil alustasite raseduse ja diabeedi seoste uurimist?Alustasin selle tööga ajal, kui haigetel ei olnud nii häid insuliine kui praegu ega ka enesekontrolli vahendeid ehk kodus kasutatavaid glükomeetreid. Testribasidele ei olnud siis haigekassa kompensatsiooni, neid ei olnud võimalik ka vabalt apteegist osta.Kuna raseduse käigus võib diabeedihaigel tekkida sagedamini tüsistusi kui tervel, siis mängib olulist rolli raseda enda aktiivne osalemine raviprotsessis. Diabeedikuga tuleb raseduse käigus enamjaolt rääkida kord nädalas või üle paari nädala. Oluline on siin tema enesekontroll.Suureks abiks on haigekassa poolt eelmise aasta aprillis suurendatud testribade hulk, mida rasedad saavad 90protsendilise kompensatsiooniga apteegist osta. See võimaldab teha neli mõõtmist päevas terve raseduse jooksul ja on üldjuhul piisav selleks, et veresuhkrud kontrolli all hoida.Kuidas on võimalik vähendada väärarenguite riski?