Seni pole röntgenkiirgust orgaaniliste süsteemide uurimisel eriti kasutatud, sest see eeldab, et uuritav materjal oleks kristallilise struktuuriga, nagu seda on näiteks metallid, vahendas fyysika.ee Physicsworldi uudist.
Kuigi juba 1950ndatel on uuritud röntgendifraktsiooni meetodite abil ka suuremaid bioloogilisi molekule, võib seda pidada bioloogiliste ühendite juures pigem erandiks, sest röntgendifraktsiooni kasutamine on võimalik vaid nende üksikute biomolekulide juures, mida saab kristalliseerida.