Neil päevil on tavaks muretseda majanduse
tervise pärast. Kas majandus võib aga mõjutada meist igaühe tervist?

Vastus on jah, kuigi mõju ei pruugi olla sugugi ühene. Andmed selle kohta, kuidas majanduslangus mõjutab inimeste tervist, on vägagi vastakad, kirjutas ajakiri Tarkade Klubi.

Üks on kindel. Pikaajalisel majanduskasvul on rahvastiku tervisele soodne mõju, seda nii kõrgelt arenenud tööstusriikides kui ka arenevates riikides. Kuid see, kas praegune majandusseisak avaldab mõju üksikisiku tervisele, sõltub otseselt sellest, milline on olnud selle inimese tervisekäitumine headel aegadel.

Majandusteadlaste uuringutest selgub, et buumi ajal ei kipu inimesed oma tervisest eriti hoolima. Tavapärane on liigjoomine ja rasvarikaste toitude söömine. Suur koormus ja tihe töögraafik lükkavad edasi nii spordisaali külastusi kui ka arstilkäike.

“Kui majandusel läheb hästi, siis on ajal suurem väärtus,” ütles Stanfordi ülikooli arstiteaduskonna abiprofessor Grant Miller. “Inimesed teevad rohkem tööd ja leiavad vähem aega selleks, mis on neile endile hea, näiteks kodus toiduvalmistamiseks või trenniks. Buumiaegadel on inimestel ka rohkem tööpingest põhjustatud stressi.”

Samad seaduspärasused peavad paika ka arenguriikides. Miller ise uurib kõikuvate kohvihindade mõju Columbia rahva tervisele. Uuring on näidanud, et kohvihindade langus on küll majanduslikus mõttes negatiivne, kuid ajal, mil hinnad langevad, paraneb inimeste tervis ja väheneb suremus. Madalate kohvihindade perioodil on töölistel rohkem aega oma laste eest hoolitsemiseks.

“Kui hinnad järsku tõusevad, siis teevad inimesed istandustes rohkem tööd ning neil on vähem aega kodu jaoks, muuhulgas ka lastele kasulike asjade tegemiseks,” ütles Miller. “Columbias ei ole lapse tervisele kasulikud asjad kallid: rinnaga toitmine, puhta vee hankimine, lapse kauge maa taha arsti juurde vaktsineerimisele viimine. Need asjad nõuavad aga märkimisväärselt aega, nii et kui inimesed teevad rohkem tööd, siis kasvab imikute ja väikelaste suremus.”

1930. aastate Suure depressiooni ajal ilmnes samasugune tendents USA keskosariikides. Möödunud aastal avaldas Grant Miller koos kolleegidega ajakirjas The Proceedings of the National Academy of Sciences vastavasisulise artikli.

See uuring läks vastuollu 1970. aastatel tehtud samalaadse uurimistööga, mille järgi majandusraskuste aegadel surrakse rohkem südamehaigustesse, maksatsirroosi, pannakse sagedamini käsi oma elu külge või langetakse mõrva ohvriks. Majanduslanguse ajal pöördutakse rohkem psühhiaatriakliinikutesse abi otsima. Seda uuringut pole aga avaldatud ning mitmed majandusteadlased on osutanud selle käigus tehtud vigadele.

2000. aasta mais avaldas Quarterly Journal of Economics üllatava artikli pealkirja all “Kas majandussurutis on tervisele kasulik?”, mille autoriks oli Põhja-Carolina ülikooli majandusprofessor Christopher J. Ruhm. Analüüs põhines aastate 1972–1991 surmastatistikal, inimeste tervisekäitumise kohta kogutud andmetel ning sama ajavahemiku majanduskasvu ja töötust kajastavatel andmetel.

Ilmnes, et 1974. ja 1982. aasta majandussurutise ajal langes surmade arv järsult, 1980. aastate majanduse kosumise perioodil aga hakkas surmade arv taas kasvama. Tööpuuduse üheprotsendiline kasv väljendus surmade arvu pooleprotsendilises kahanemises ehk 100 000 inimese kohta umbes viis surmajuhtumit vähem.

Ligi 20aastase vaatlusperioodi kestel, mil valdavaks oli majanduslangus, langes surmade arv umbes 8 protsenti. Eriti kahanes suremus südamehaigustesse ja autoõnnetustes hukkunute arv. Majandussurutis mõjutas eeskätt neid surmapõhjuseid, millel on vähem pistmist ennetusabinõudega, pigem oli näha mõju neile surmapõhjustele, kus oli tegu vaimse tervise seisundiga või ligipääsuga tervishoiuteenusele. Näiteks kasvas surutise ajal vähisurmade arv 23 protsenti, veidi kasvas surmade arv, mille põhjuseks olid külmetushaigused või kopsupõletik. Enesetappude arv kasvas kaks, mõrvade arv 12 protsenti.

Põhjust ei tule otsida mitte töö või sissetulekute olemasolus, vaid selles, kas langusega koos suureneb vahe rikaste ja vaeste vahel ning kas töö ja tervisekindlustuse kaotanutele on olemas adekvaatne arstiabi.

1990. aastate Jaapani majandusseisaku ajal oli töötutel kaks korda kõrgem viletsa tervise risk kui neil, kellel oli kindel töökoht. 1980. aastatel elas Peruu läbi mitmeid majanduskriise ning sellega seoses kasvas imikute suremus 2,5 protsenti — umbes 17 000 last kaotas elu, kui tervishoiueelarve ja sotsiaalprogrammid kollapsisse sattusid.

Augustis avaldasid Amsterdami Vaba ülikooli teadlased Taani kaksikute terviseuuringute põhjal valminud analüüsi. Ilmnes, et majanduslanguse ajal sündinud lastel oli hilisemas elus suurem südamehaiguste risk ning nad elasid keskmiselt 15 kuud vähem kui headel aegadel sündinud.

Üks uuringu autoreid, majandusprofessor Gerard J. van den Berg ütles, et vaestest kodudest pärit laste tervisele avaldas majandussurutis suurimat mõju, sest nende peredel puudus juurdepääs tasemel tervishoiuteenusele. Viletsad majandusolud võivad olla ka stressi põhjuseks, mis omakorda mõjutab vanemate ja laste suhteid ning lapse arengut.

Samas märkis ta, et mõned uuringud on näidanud, et majandusseisak on lastele kasulik, sest vanematel on rohkem aega kodus olla. “See stsenaarium võib paika pidada hästi hakkama saavate perede puhul, kus üks vanematest kaotab töö, kuid teine teenib ikkagi perele piisavalt raha,” ütles van den Berg. “Kuid kriisis, kus pere peab toime tulema suurenenud eluasemekulude ja vähenenud sissetulekutega, millest ei piisa enam toidu ega normaalse arstiabi jaoks, on mõju sündinud lastele kindlasti negatiivne.”