Autor: Violetta Riidas • 30. aprill 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Siin tuleb aga öelda, et pr Raudsepp murrab sisse täitsa lahtisest uksest. Euroopa keskorganisatsiooni (EFPIA) tasemel on ravimitootjad ühiselt deklareerinud, et neil puudub huvi patsientidele suunatud retseptiravimite reklaami lubamise vastu. Küll aga on ravimitootjad valmis jagama soovijatele informatsiooni ravimite omadustest, toimetest ja kõrvaltoimetest. Kuid seda ainult pasiivse pakkujana ja siis kui patsient ise tunneb huvi.

Antud temaatika on aktuaalne seoses Euroopa Komisjoni poolt esitatud ravimite alaste õigusaktide muutmise paketiga. Selle paketi osadeks on võltsravimite vastane võitlus, kõrvaltoimetest teatamise parem haldamine ja ka patsientide informeerituse parandamine. Selles viimases paketi osas on ette nähtud ka teatud mehhanismid, mille abil on ravimitootjatel võimalik edastada informatsiooni otse patsientidele.Miks sellised ideed on esile kerkinud? Siin on kaks vastust. Ühe neist annab samas lehenumbris mõned leheküljed hiljem avaldatud ning palju tagasisidet saanud artikkel, milles Haigekassa suunab arste kirjutama patsientidele soodsamaid ravimeid. Tegemist on igati hooliva algatusega, kui selle eesmärk on patsientede rahakotte kaitsta. Paraku on paljude Euroopa riikide praktika näidanud, et riigi poolt ellu kutsutud ravimipoliitlised mehhanismid on pigem hakanud oma huvidest lähtuvalt dikteerima arstidele, millist ravimit üleüldse kirjutada tohib. Ja selline suundumus, ilma vastukaaluks oleva patsientide võimaluseta erinevate ravide kohta teavet saada, viib lõpuks ummikusse, milles infota jäetud patsient oleks selget suurim kannataja.Teine põhjus on erinevad praktikad Euroopa Liidu liikmesriikides. Suurbritannias ning Rootsis on teatud tingimustel patsientidel võimalus pöörduda informatsiooni saamiseks ravimifirmade, või nende esindusorganisatsioonide poole. Selline võimalus on olemas ka väljaspool Euroopa Liitu, näiteks USAs ja Austraalias. Mis takistab tänases infoühiskonnas ka Eesti patsiendil minema internetti ja tutvuma Rootsi vastavat informatsiooni pakkuva koduleheküljega? Ühtsed üleeuroopalised reeglid on kokkuvõttes lihtsamad järgida.Aga seda kõike tuleb teha täpselt paika pandud tingimuste kohaselt, passivseid kanaleid kasutades, meedia väliselt ning patsiendi omal algatusel. Kui eesmärgiks, on patsientide teadlikkuse ja ka nõudlikkuse parandamine, siis informatsiooni vaba liikumine on selle esmaseks tingimuseks. Ei ole ka kohatu küsida, kes teab ühest ravimist kõige rohkem – ilmselt ikkagi organisatsioon, kes on selle välja töötanud, testinud ning kättesaadavaks teinud. See ei tähenda ravimiametite poolt pakutava informatsiooni kehva kvaliteeti, inimese jaoks annavad teabe spektri erinevad nurgad vajaliku tervikpildi.Pöörates tähelepanu heale partnerlusele patsientide informeerimiseks ja mitte muretsedes ootuste pärast, mida ei ole olemas, saavutame tulemuseks infovälja, millest võidavad nii arstid, patsient kui ravimipoliitika tegijad.