16. juuni 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ta istub seal varahommikust südaööni koos kahe kaasvõitlejaga – Lapimaalt pärit Janne Vaattoovaara ja Hiiumaa poisi Anti Karhuga. “Siin me, kolm ahvi, õpime,” osutab Elokiuru õigusteaduskonna poolele. Arstiteaduskonna raamaturiiulite vahel olevat segavad faktorid tuttavate näol. Ja neid pole Raunol vähe. “Kui linnas jalutame, siis kõik tervitavad teda,” ütleb soomlasest sõber Janne. Lõpetajate lähedusse on end õppima seadnud ka Iraagist pärit viienda kursuse arstitudeng. Soomlasi on lõpukursusel paarikümne ringis. Rauno Elokiuru on aga ainuke, kes pärast lõpukella Eestist jalga ei lase. Ometi on temas midagi teistsugust, eestlastele mitteomast. “Ta on kogu aeg heas tujus. Eestlased on rohkem endasse sulgunud, aga Rauno on vaba ja suhtleb kõigiga,” ütleb kursusekaaslane Anti Karhu.

Rauno Elokiurut eristab teistest arstitudengitest ja üldse noortest veel nii mõndagi: viimase kursuse tudengiga ei saa rääkida näiteks õllest ega ühestki teisest alkohoolsest joogist. Neid pole ta lihtsalt kunagi proovinud. “Ta on sünnist saadik natuke purjus, kui peole läheb, siis pole midagi vajagi,” muigab Vaattoovaara. Kui Elokiuru ülikooli astus, mõtles ta ka korporatsiooni peale. “Leidsin, et DO-klubi on minu korporatsioon,” ütleb Rauno. DO-s madistavad juudopoisid ja õlle asemel manustatakse spordijooke.