Autor: Violetta Riidas • 18. september 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui uue molekuli väärtus seisneb peamiselt uudsuses, ei ole see piisav argument lisakulu tekkimiseks ravikindlustusele. Samas oleme nõus maksma vajalikku hinda uute ravimite eest, mille kasutuselevõtt võimaldab saavutada oluliselt paremaid tulemusi või ravida suuremat hulka patsiente, näiteks tulenevalt soodsamast kõrvaltoimete spektrist.

Alternatiivsete raviviiside võrdlemine on üldtuntud ja -tunnustatud meetod, mida rakendatakse nii ravimite kui ka raviteenuste rahastamisotsuste tegemisel. Selline võrdlus toimub iga uue ravimi lisamisel soodusravimite loetellu ning selle kordamine aja möödudes ei ole tabu. Infot ravimite võrdleva efektiivsuse ja ohutuse kohta laekub ju järjepidevalt, samuti muutuvad ajas ravimite hinnad üksteise suhtes.Selge on, et kõike ravimitööstuse pakutavat ei õnnestu ravikindlustusel kinni maksta, seega tekib küsimus, millised on valikukriteeriumid. Eelistatult oleme huvitatud vanemate ravimitega võrreldes paremaid ravitulemusi võimaldavatest uutest ravimitest. Kui Eesti turule ei jõua või turult kaob ravim, mis on viies või kümnes väga sarnase teise toimeaine keskel, ning teiste toimeainete abil saavad haiged edukalt ravitud, siis probleemi pole. Kui aga jääb tulemata tõeline innovatsioon, kuna ravimitootja eeldab, et Eestis ei suudeta seda osta, on probleem.Kui Eestis suudetakse uusi ravimeid soodustuse peale võtta, ei ole karta, et uute pakkumine peatuks. Just uute ravimite turustamiskavatsusest loobumist tuleb vältida.