Näiteks juhul, kui perearstil on sõltuvusprobleem ning kui ta on ehk osutanud tervishoiuteenuseid joovastavate ainete mõju all, võib potentsiaalseid kahjukannatajaid olla mitte üks või kaks, vaid olenevalt tema ebakohase praktiseerimise pikkusest kümneid või sadu. Muidugi ei ole tervishoiuteenuste osutamisel tekkivad kahjud ainult Eestile omane probleem. Londoni Ülikooli Kolledži poolt läbi viidud uuringu tulemusel saab arenenud maailmas 3-4% haiglaravil viibinud patsientidest tervisekahjustuse. Eeltoodutest 70% terveneb kiiresti, kuid 16%-l kujuneb tervisekahjustuse tõttu välja puue ning koguni 14% sureb. Iirimaal on hinnatud, et üks igast 100st patsiendist kannatab mingil kujul aset leidnud ravivea tagajärjel . Kuigi sellised arvud võivad tunduda hirmutavad, ei saa neid eirata ning ette kujutada, et Eestis olukord selline ei ole. Kas sellisel juhul võib teenust saanud isik ehk patsient olla kindel, et talle tekitatud võimalikud tervisekahjud korvatakse?
Võlaõigusseaduse jõustumisest on tervishoid Eesti õigusmaastikul selgelt määratletud ühe teenuse liigina, mida osutatakse ärisuhtes ning kus mõlemal poolel on teatud õigused ja kohustused. Teenuse tarbijal on muuhulgas õigus saada kvaliteetset teenust ning juhul, kui tervishoiuteenuse osutamise lepingut on rikutud ehk et teenus on olnud ebakvaliteetne ning põhjustanud tervisekahju või muud negatiivsed tagajärjed, siis on isikul õigus asjaolusid arvestades kohasele hüvitisele. Kahtluseta on isiku tervis ja elu väga kõrge väärtusega, mistõttu võivad potentsiaalsed nõuded küündida kõrgustesse, kus ei tervishoiuteenuse osutaja ega ka tervishoiutöötaja varast ei piisa tekitatud kahjude hüvitamiseks. Vastav praktika kogu maailmas näitab, et tervishoiuteenuste osutamisel tekkinud kahjude hüvitamise nõuded on muutunud järjest suuremaks ning küündivad sageli juba vägagi astronoomiliste arvudeni. Üheks võimalikuks hüvitusmehhanismiks, mis võimaldaks kahjude kiiremat (kohtuvälist) ja suures mahus hüvitamist võiks olla tervishoiutöötajate kohustuslik kutsekindlustus.