Meie majanduskriisi üks täpsemaid ja
tabavamaid iseloomustusi on, et oleme elanud üle oma võimete ja peame nüüd
tegelikkusega uuesti kohanema: leppima tõsiasjaga, et majanduskasv pole
konstant, leppima tagajärgedega, et iibe tõusuta pole pensionitõusu, leppima
rahvatarkusega, et lõigata saab ainult seda, mida oled külvanud.
Kriis on maailma tervishoiujuhtidele ja poliitikutele jõuliselt meenutanud tõsiasja, et maksumaksjale nõnda kulukas ja oluline valdkond nagu tervishoiusüsteem peab toimima tõhusalt, säästlikult ja patsiendi huvides. Ühelt poolt peavad inimesed loobuma mõtteviisist “mina teen, mis tahan – riik ravib” ja võtma aktiivse vastutuse oma tervise eest enda kätesse. Teisalt peavad tervishoiuasutused mitte võitlema õiguse eest patsienti ravida (ja selle eest raha kasseerida), vaid seadma tähelepanu keskpunkti patsiendi vajadused, tema jaoks parima.